Kunagi ammu-ammu olid ajad, kui „War­craft“ tähendas arvutimängu, mida mängisid valutavate randmetega ning magamatusest punaste silmadega (peamiselt) noored mehed. Nüüd aga tuleb „Warcraftist“ rääkida juba kui komplekssest mütoloogilisest omailmast, mille kuulsuse suurendamiseks loodud filmiseeria avaosa on kõikjal maailmas kinodesse paisatud ning nagu avanädalad on näidanud – rahaliselt üsnagi edukalt. Kui palju lisasid veel tulla võib, ütleb ilmselt ainult aeg (ja järjest valmivate osade raamatupidajad).

Niisiis, primitiivsele „ehita baas, ehita armee, hävita vaenlane“ RTS (real-time strategy) mängude paradigmale ning visuaalselt juba niigi külluslikule Blizzardi mänguloojate maailmale tuli kinoekraanile transportimiseks juurde kasvatada emotsionaalselt eristuvad kangelased ning lugu. Kuidas see on õnnestunud? On ja ei ole ka.