Olles lugenud esimesed apteeker Melchiori raamatud läbi suhteliselt lühikese aja jooksul aastatel 2010–2011, tundsin neist kolmandani jõudes juba tüdimust. Näis, et autor on langenud liigviljakuse ohvriks, kirjutanud end tühjaks ning tegeleb suuresti üha sadistlikumaks, keerukamaks ja kunstlikumaks, ebausutavamaks muutuva mõrvamüsteeriumi sulepeast välja imemise või klaviatuurist välja kloppimisega. Ajas lausa haigutama. Vabandust, aga tõesti.

Nõnda olin sarja neljandat, “Pirita kägistajat”, kätte võttes ettevaatlik. Liiga julgustavalt ei mõjunud ka tagakaanetekst, mis tõotas arvukaid tapatöid ja jahmatavaid minevikumõistatusi, mille selgitused ulatuvad tänapäeva ajalooteaduse keeles Eesti esiajalukku.

Aga ega’s midagi. Hakkasin lugema. Ja rõõmustasin kogu südamest, märgates juba paarikümne lehekülje järel, et raamat haarab, tõmbab endasse ning kõik on nii nagu vanasti, esimest Melchiori-lugu kätte võttes. “Pirita kägistajas” tervitavad lugejat juba vanad, ääretult sümpaatsed tuttavad – apteeker Melchior, siin, oma tegevusega aastasse 1431 välja jõudnud raamatus (sarja esimene osa “Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus” viis lugeja 1409. aastasse) juba hallipäine mees, kes kantseldab oma nüüd teismelisi lapsi; apteekri sümpaatne, meest kahe jalaga maa peal hoidev naine Keterlyn; mõni aeg hiljem astuvad esile eestlasest dominiiklane, vahepeal kloostri aseprioriks tõusnud Hinric ning samal ajal kohtufoogti kohalt taandunud ja kaupmeheametit pidama hakanud mahlaka suuvärgiga Wentzel Dorn. On tunne, nagu kohtuks heade sõpradega.

Lisaks neile on muidugi terve rida uusi tegelasi. Ja just nende abil näitab Hargla, et “Timuka tütre” ja “Pirita kägistaja” ilmumise vahele jäänud kaks aastat on talle hästi mõjunud. Raamat ei mõju mitte ainult läbimõeldumalt, vaid selles on ka parem tervikutunne.

Kuidas seda seletada? Ühelt poolt on suurem tähelepanu üksikasjadel, mis ühtlasi asetuvad varasemate raamatutega võrreldes paremini oma kohtadele. Tõesti – “Pirita kägistaja” on seni ilmunud neljast apteeker Melchiori loost vahest ainuke, mida oleks mõtet lugeda kaks korda: esimene kord, et mõrvaloo lahendus teada saada, teine kord, et leida raamatust märke, mille abil ise jõuda apteekriga samale tulemusele. Uskuge, see on võimalik! Mis omakorda tähendab, et põhjust on oodata Hargla järgmist, apteekri kõrget iga ja üleelamisi arvestades ilmselt viimast lugu – täiesti võimalik, et see tuleb neist kõikidest kõige parem!

PS! Kuid nii palju trükivigu ei tohiks ühes heas raamatus küll olla!