NÄDALA RAAMAT. Claes-Göran Wetterholm. "'Surmameri Läänemeri 1945"'
U-paat on sõna, mis võhikulegi ühtteist ütleb. Elik, kui tõesti võhik ollakse, tegu Saksa allveelaevaga. Mittevõhikule kerivad kohe pähe sõnad nagu konvoi, Dönitz, Kretschmer, Walker, Royal Oak, Prien undsoweiter.
Aga mittevõhikulegi tuleb üllatusena, et siinsamas koduses Läänemeres on kah käinud ilge allveesõda. Millest meile miskipärast pole eriti räägitud. Mäletab keegi kooliajast jutustusi kangelaslikest punaallveelaevnikest? Ei mäleta. Ei räägitud. Häbi oli. Sinane raamat jutustabki sest, kuidas va venelased lasksid põhja Ida-Preisist põgenejaid täis reisilaevu. “Wilhelm Gustloff”, “Goya”, “Cap Arcona”. Plaks! – ja põhjas. Meeldivalt neutraalselt kirjutatud raamat, ei aja vihaseks tüüpide peale, kes need torpeedod teele saatsid – aeg sihuke ja sõjatöö tahtis tegemist. Sõda sõjaks, kõige huvitavamad jupid on, vähemalt mulle, “Kraft durch Freude” laevade idee kirjeldus, jutt sellest, kesse Wilhelm Gustloff ülepea oli – Šveitsi (!) natsisiga nimelt – ja mismoodi läks mõne punaallveelaevniku elu edasi. Vägagi lugemist väärt raamat.
