Niisiis on meil nüüd ühe pisut unustusse vajunud poeedi kogu eestikeelne looming käes. Esimeses kogus “Sõdalane värsivibuga” on valdav kommunismivastane võitlusluule: “Mind punase rulli alla / ajas sajandi saamatus…” Värsistus on arbujalik (Alver, Talvik, Kangro), mõni tekst viitab ka otseselt Visnapuu eeskujule, mõni Gustav Suitsule. Sõnastus on sorav, jõuline ja vahel koguni kujunditihe. Ainult korralikult riimitud nelikud on need, mis uinutavad ja lugemise pisut tüütuks teevad.

Mida edasi, seda rohkem sigineb talvikliku saleda stroofi sekka ka vabavärssi. “… kevad viskub taevast, lilled käes kui pussid / mulla loova laulu lahti lõikab suudelt” (lk 218) kõlab juba päris kaljulepikliku loodusluule originaalse jõulisusega. Autor luulendab loodust, universumit, sekka armukuulutusi ja “kõrtsilaristust”.

Asi arengut ja mitmekülgsust kinnitab 1960 ilmunud epigrammide kogu, mis ründab kolleegidest pagulaskirjanikke ja muutis ta korraks Nõukogude Eestis vastuvõetavaks.

1971 ilmunud “Öölille laul” on aga silmapaistev modernistlik luulekogu, milles sürrealistlikkegi motiive: “Viinaga täidetud kontrabass, millest kõrv joob tumedaid leeke. Linnulaul magava jõehobuse suus” (lk 289). Kogu tundeliseks konstandiks on karezza, orgasmi pikendav seksuaaltehnika, ideoloogiliseks zen-budism. Mõlemad on eesti luules täitsa enneolematud nähtused. Kahju, et poeet pärast nii põneva mitmekülgse kogu avaldamist vaikis. Aga igatahes on nüüd võimalik teha tutvust selle veel elava kirjaniku poolsajandi taguse luulega, praegu ootab trükijärge tema kogu “Theme and Variations on Erotica”. Karezza jätkub.