NÄDALA RAAMAT: Lembit Kurvits “Tõrvalill. Luulet ja mõtteid”
“Tõrvalill” võtab kokku Lembit Kurvitsa 30 aasta luuleloomingu. Mida me teame luuletaja Lembit Kurvitsast? Paraku väga vähe. Loomingu lugejad mäletavad tema autobiograafilist aruannet doktor Vaino Vahingule, vapustavat lugu heitlusest haiguse ja viletsusega. Iseenesest on varanduslik kehvus Kurvitsa tüüpi luuletajale omamoodi paratamatus, sest sotsiaalabiga on meil just nii nagu on. Paraku on ka Kurvitsa loomingu retseptsioon jäänud ebamääraseks, ja siin võiksid tublid luulekriitikud küll väikse uurimistöö käsile võtta, sest minu veendumust mööda on Kurvits tähelepanuväärne luuletaja.
Kurvitsa võrdlus Juhan Liiviga ei ole vägivaldne. “”Kätt tahtsin anda – / murtud oli see. / Suud tahtsin anda – korpas oli see./ Siis tahtsin magada / ma sinuga, / kuid karvus satikad. // Mis jäi mul üle? / Laulsin: “Jee-jee!”. Luuletuse pealkirjaks on “Raha”. Kas ei kõla selles luuletuses liivilik nukrus, saatuslik paratamatus? Luuletuse lõpupuänt ühendab endas Liivi kohmakuse, ettearvamatu leidlikkuse ja lisab Kurvitsa poolt veidi moodsat sürrealistliku maiguga irooniat. See luuletus on Juhan Liiv kaasaega tõlgitult. Samas on tal muidugi hoopis konventsionaalsemaid ja “ilusamaid” luuletusi.
Kurvits ei metaforiseeri oma naiseiha nii sageli isamaa-armastuseks nagu Juhan Liiv, aga samas on tal hulk otse Eestimaale pühendatud luuletusi, need moodustavad mõrkjas-lüürilise tundetooniga aga eepilise haardega armastusavalduse. Tagakaanele trükitud tekst “Eestimaa minu maa / Haapsalu suveelanikud ja Mustvee kalurid / …” ilmutab kogunisti Sütiste isamaaluule haaret “Peipsist mereni”.
Sugestiivseim on Kurvits oma argielupildikestega, millest sünnib tundeline üldistus. Mõned luuletused kipuvad kätte “Harala elulugudeks”, need nii head ei ole. Luuletuste vahel seisab proosalaastude tsükkel veidi laenuliselt kõlava pealkirjaga “Tühermaa”, mis esitab autori autopsühhograafiat ja filosoofilisi kilde. Mõne neist oleks võinud vabalt luuletuseks laduda. Kui veel kriitikat teha, siis mõni luuletus on minu maitse jaoks liiga ilus, magusavõitu, mõnest ei saanud murdekeele mõistmatuse tõttu päriselt aru. Kurvitsa tugevuste hulka võib arvata aga oskuse stiili vaheldada: tõsiste isamaalaulude sekka vilksatab ka mõni sürrealistlik naljapildike.
Igaüks, kel isamaaluule jaoks südant ja kõrva, peaks “Tõrvalille” tõsiselt lugema.
