Kooliõpikutes öeldakse, et evolutsioon looduses on kõikvõimas ja sugu jätkab kõige kohastunum isend. Teisalt tunnistavad needsamad õpikud, et loodust on vaja kaitsta, kuna inimene hävitab liike nii teadlikult kui teadvustamata. Arusaam, et mõned Jumala loodud elajatest on välja surnud, jõudis teadlasteni 19. sajandi algul. Toona seostus see mammutiga. Küsimus, miks nii suur liik kadus, jäi veenva vastuseta. Et mammuti kadumine oli seotud neoliitikumi küttidega, teame alles täna.

Esimene teadlane, kes mõistis inimese suurt rolli liikide väljasuremisel, oli baltisaksa loodusteadlane Karl Ernst von Baer. 1840. aastal avaldas ta uurimuse Vaikse ookeani põhjaosas elanud Stelleri meriõhva mahanottimisest. Ta tõestas, et 1741. aastal teadusele avastatud meriveis kadus elavate kirjast vaid 27 aastaga. See oli toona suur üllatus, kuid Baeri tööle järgnes üha uusi uurimusi, milles selgitati inimese fataalset mõju rahalist kasu tõotavate loomaliikide kadumisele. Saksa bioloog, ajakirjanik ja tuntud loomafilmide autor Lothar Frenz käsitleb oma haaravas ja mõtlemapanevas raamatus “Üksildane Jüri ehk loomaliikide kadumine” Baeri uuringute põhjal ka seda kurba peatükki inimkonna ajaloos.

Kuigi Baeri ta algallikana ei maini, ei vähenda see raamatu tähtsust, et mõista inimkonna vastutust liigilise mitmekesisuse säilitamisel. Frenz kirjeldab oma raamatus nauditavas ja ladusas keeles rohkem kui 23 loomaliigi kadumist kõikidelt kontinentidelt. Ta alustab vahest kõige mõjusamast näitest – rändtuvide “massimõrvadest” 19. sajandi Põhja-Ameerikas. Frenz selgitab, et rohkem kui miljardist isendist koosnevate linnuparvede teke oli võimalik vaid seetõttu, et indiaani kultuur kontinendi sisealal hävis (seda suuresti konkistadooride kaasatoodud haiguste tõttu). Rändtuvidel polnud enam konkurente ning nad said takistamatult paljuneda kuni 19. sajandini, mil avastati nende rahaline väärtus üha kasvavate idaranniku linnade toidulaudade jaoks. 1890. aastatel kukkus aga äri kokku. Rändtuvid olid kadunud. Nad küll võeti kaitse alla, kuid oli juba hilja. Viimane rändtuvi Martha suri loomaaias 1914. aastal. Frenz tõdeb: “Rändtuvi on endiselt maailma kõige arvukam linnuliik, kuid seda üksnes muuseumide väljasurnud lindude kollektsioonides.” Paljudel teistel tema raamatu lehekülgedel kirjeldatavatel liikidel nii hästi läinud ei ole. Stelleri meriõhvast on järel vaid kolm skeletti ja üks nahatükk.