NÄDALA RAAMAT. Mari Sobolev, “Püha Tõde”
“Püha tõe” autor on esimene professionaalne kunstikriitik (pluss kuraator, pluss administraator, pluss kunstnik jne), kelle tekstid Sirbi sarjas ilmunud. Mul on sellest raamatust samaaegselt huvitav ja raske kirjutada, sest minu varasemat “mina” Kati “Küpsis” Kivimaad seob Mari “Sobu” Soboleviga vast liigagi palju. Kui asi lihtsalt ja selgelt ühte lausesse panna, siis on Mari S-i “Püha tõde” mõnusalt kirjutatud, kriitiline, humoorikas, kohati enda ja kaaskunstiinimeste “pühade” tegemiste suhtes irooniline, teravapilguline ehk siis igati nauditav raamat.
Mulle meeldivad selles raamatus kõige rohkem mitte traditsioonilised kunstkriitilised tekstid, vaid hoopis isiklikumat ja elulisemat laadi mõtisklused või siis radikaalsed manifestilaadsed tekstid, mille abil nii kunsti kui muude nähtuste sisu määratleda püütakse.
Iseenesestmõista on suurem osa “pühi” tekste pühendatud kaasaegsele eesti kunstile: autori lai haare kaasab erinevaid autoreid Evald Okasest Kiwa, Tuutma ja nn Pärnu värdjateni (Non-Grata/Academia Grata seltskond) välja. Tema tekstid on tihti pigem ajakirjanduslikud kui kunstikriitilised, kuid kaasaegse kunstikriitilise mõistestiku ja võtete liigkoormav kohalolu ongi tihti kunstiteemaliste tekstide probleemiks. Mari S. tunneb ja mõistab teda huvitavat kunsti väga hästi ning tal õnnestub oma mõtted selgekujuliselt teistelegi teatavaks teha. Siiski, visuaalsemiootika vallas (“Kuidas mõista kunsti”) võib sama lähenemisviis naiivsusena mõjuda.
Omaette bloki moodustavad tekstid, milles (pikaajaline ajakirjandustöötaja) Mari S. lahkab ja pommitab eesti meediamaastikku. Algselt Backdoor-media samizdatis ilmunud teksti “Seal, kus on pime ja pinki pole” võiks kasutada nii meediaanalüüsides kui riiklike meediastrateegiate kujundamisel, mis sellest, et tegemist vaid neljaleheküljelise tekstiga, milles puuduvad pikad tundmata päritoluga sõnad, keerulised teooriad ja mis ei toetu erinevatele sotsioloogilistele analüüsidele. Paljud Mari S-i tekstid väljendavad tõepoolest tõde: loomulikult pole see igavene ehk siis “püha”, kuid see käib tihti meid ümbritsevate inim- ja kunstisuhete ning meediategelikkuse valupunktide kohta. Sel hetkel, kui Mari S. need tekstid kirjutas, olid nad tema enda jaoks kindlasti tõde ja mitte lihtsalt moodus, kuidas soojas kontoris istudes endale ja perele elatist teenida. Just sel põhjusel on neil tekstidel ka nüüd, mitmed aasta pärast nende kirjutamist, midagi öelda.
