Nädala raamat: Metsik Bolaño
Roberto Bolaño “Metsikud detektiivid”
Tõlkinud Klaarika Kaldjärv. Koolibri, 2013. 712 lk.
Tšiili päritolu Roberto Bolañole (1953–2003) osaks saanud postuumsele kuulsusele on raske sel sajandil võrdset leida. Autor, kelle läbimurdeteoses “Metsikud detektiivid” on lehekülgi 700 ja suurteoses “2666” ligi 1000, on tõsine väljakutse nii kirjastajale, tõlkijale kui lugejale. Nüüd, 15 aastat pärast originaalis ilmumist on raamat, millega Bolaño end 20. sajandi lõpu hispaaniakeelses kirjanduses lõplikult kinnistas, jõudnud ka eesti keelde.
Bolaño realistlik jutustamislaad ja ilustamata, ent ootamatute kujunditega keel annavad ennekõike edasi tegelikkuse ja inimmõtte püsimatust ning killustatust, vaatepunktide rohkust, teadvuse voolu. Õhustik on miskitpidi nihkes: kõik oleks nagu normaalne, isegi argine, ja ikkagi on inimesed, juhtumused, pisiasjad veidi vinklist väljas. Sündmuste ja tegelaskujude vahele punutud juhuste võrk tekitab ebamäärast kõhedust. Bolaño maailm on ebamugav. Vägivald ja kurjus on läheduses, pinna all, kuigi need ei ilmu tihtipeale otse, on järelmaik seda mõjusam.
“Metsikud detektiivid” jälgib nn vistseraalrealistide rühmitusele aluse pannud luuletajate Ulises Lima ja Arturo Belano eksirännakuid 1970.–1990. aastatel, alguse ja lõpuga Mehhikos. Reisisiht ja otsingute objekt on salapärane eeskuju, kuskile Põhja-Mehhikosse kadunud poetess. Peategelasi nähakse vahelduvate jutustajate silme läbi, romaan on hakitud lugematuteks väikesteks lugudeks, mõni peaaegu et omaette novelli mõõtu.
Niisiis, Ulises ja Belano on kõige laiemas mõttes “teel”. Ebaõnnestumiste, vääritimõistmiste ja absurdihõnguliste käänakutega sillutatud teekond toob ühelt poolt meelde “Don Quijote”, teisalt “Odüsseia” ning Joyce’i “Ulyssese” (mitte juhuslikult pole ühe peategelase nimi Odüsseus). Mil määral on teine peategelane, tšiillane Arturo Belano autori enda alter ego, on lõpuks teisejärguline. Hoopis huvitavam on, et sellenimeline tegelane esineb ka mitmes teises Bolaño romaanis ja novellis. Teosest teosesse korduvaid tegelasi ja sündmusi, omamoodi kinnismõtteid on sel autoril palju, üks läbivaid näib olevat luuletaja, kellele luule on saatuslikuks kinnisideeks.
Romaani lugematute tegelaste hulgas on tegelikkuses olemas olnud või olemas olevaid kirjandusinimesi või nende läbinähtavaid prototüüpe ja palju vihjeid hispaaniakeelsele kirjandusruumile. Eestikeelsele tõlkele on lisatud tänuväärne kommentaaride osa, samuti on heameel näha, et “Ajavaimu” sarjas on konteksti andev kaassõna reegliks saanud.
