Nädala raamat: Püha õde
Pille Õnnepalu “Õde”
Henrik, 2013. 160 lk.
Tõnu õde Pille Õnnepalu natuke häbeneb, et ta kipub luuletama ja rääkima religioossetel teemadel. Kardab, et see pahandab kuidagi Tõnu. No ma ei tea, kas ikka pahandab. Tõnu tegi ka kunagi armastusloo religiooniga läbi, aga ma ei usu, et ta seda nii väga häbeneks. Ma ei usu, et ta üldse midagi häbeneb. Kõige vähem oma õde Pillet, kes kirjutab hellõrna luulet.
Eks helluste-õrnustega luules on nii, et ole sa koolitüdruk või hilisdebütant – need kohe kipuvad luulesse sisse. Miks? Vist oleme ise luulet lugedes ilutunnet tundnud ja hakkame kirjutades kah ilu tegema. Sest ei pääse. Selle peabki läbi tegema. Aga sinna ei saa vist alatiseks jääda? Pille ehk saab, sest ta on inimesena ka õrnust otsast otsani täis ja seda pole vaja ju muuta. Ja õrnusega luules on nii, et siiras olles õnnestub asi välja kanda – ja Pillel see õnnestubki. Läägusesse libisemata.
Mul on tunne, et just head naisluuletajad võivad mingil hetkel sattuda tupikusse. Kui nende oma luule (või teemad) on mitu korda risti-põiki läbi kirjutatud. Mida edasi teha? Ikka sedasama? Ja vist vastust ei olegi. Sa ei hakka teiseks inimeseks, et uut luulevõimalust üles leida.
Pille Õnnepalu luulekogus on tekste kahekümne kahest aastast. Raamat on ühe pikemat sorti luuleteo kokkuvõte. Ja küll on hea, et poeg Henrik ütles emale, et nüüd teeme su luulekogu ära.
Paljusid kipub nende kuulsa sugulase vari rõhuma. Pillet Tõnu vari ei rõhu üldse, pigem Tõnu tiivustab. Nii et mõneti on raamat ka õe ja venna armastusest ja see on üks ilusamat sorti armastus, millest väga tihti just luulet ei tehta.
Kui me Pillega korra Nokus istusime, siis salvestus mulle Pille fraas, et Tõnu jääb oma tekstidega poolele teele, aga Pille ise läheb sealt edasi. Mõtlesin tükk aega, kas see on nii. Ja ega ma vaielda taha. Aga mul on vahel tunne, et Tõnu minimalism tuleb sellest, et Tõnu on kuskil kaugemal (kannatustes, õnnes, Pariisis ja Riias) ära käinud ja näinud, et ega seal pole eriti midagi. Tõnu on elliptiline. Oma minimaalsetes tekstides räägib ta otsesõnu sellest, mis on lihtsatest asjadest kaugemal. Ta räägib, et neist asjust ei ole vaja rääkida, sest meil pole selleks täpseid sõnu ja tühja juttu ei taha teha. Pille aga paneb sõnadesse kogu elamuse, mis teda õhku tõstab ja õnnelikuks teeb. Kui me läheme aga teksti tehes ja elamusi kirjeldades lõpuni, siis võime ära väsida, sest edasi enam ei pääse, nagu sein tuleks ette. Sestap on vihjelise ja väheütleva teksti võimalused ja vabadused suuremad.
