Vene ideest on kirjutatud nii palju raamatuid, et sellel kõigel pole enam ammu mingit mõtet. Dostojevski uiust on saanud suure osa venelaste jaoks elus mütoloogia, muinasjutt, mis on peakestes reaalsusega ammu sassi läinud. Kõik räägivad, aga defineerida ei oska keegi. Selle asemel on olemas kilomeetrite kaupa pühalikuks kiskuvat hägu.

See raamat ei räägi küll vene ideest, vaid pigem impeeriumi kujunemisloost, deržavismi arengust, ning üritab ühtlasi lahti muukida “vene idee” sündi, teket, ning elu. Ja on käsitlusvormilt suhteliselt erandlik teos, kõige paremas mõttes. Vene ideest kirjutatakse ja mõeldakse tavaliselt väga kirglikult, ent siinsel autoril, eesti juurtega ungarlasel, on õnnestunud jääda märkimisväärselt neutraalseks. Märkimisväärselt, kuna venelased ise on ungarlastesse läbi aegade suhtunud kui teisejärgulisse rahvusesse — kõikvõimalikud filosoofid, eriti 19. sajandil, on ungarlasi kui soomeugrilasi liigitanud nn poolrahvuse alla.

Vene idee on tegelikult nagu narkomaani kangelaseepos, justkui meilgi kunagi, eriti 30ndatel, levitatud bõliinad õilsast muinasajast, kus mõõk oli terav, eestlane ainult aus ning vapper ja riigikorraldus demokraatlik. Tõsi, pingutas Konstantin Päts oma ideoloogiaametiga, mis ta pingutas, aga muinasjutt muistsest ühtsest vabadusvõitlusest on läbi, keegi ei võta seda tänapäeval enam puhta kullana. Venelastel puudub seevastu oma “ideest” lahtisaamise edulugu tänaseni, mis muuhulgas teeb nendega vähemalt kui riigiga suhtlemise raskeks, kuna praeguseni aetakse mõttetut jura Kolmandast Roomast, venelaste ainuomasest teest demokraatiale jne.

Ma soovitan seda raamatut soojalt. Sest see annab kõigile vene idee huvilistele kätte adekvaatse orienteerumiskaardi, mis aitab sel veidral kultuurimaastikul kenasti toime tulla. Ja seoses sellega dekonstrueerib ühe mõttetu ajaloolise müüdi, mis on sama tark nagu “ukraina rahvajutt” raamatus “Malahhiitlaegas”, kus toimetas seltsimees Lenin, kellele langes osaks au jagada töörahvale vanadusest kiviks muutunud hiiglaste vara, mida nood hoidsid käpikus, mida omakorda valvas kivist lind. Ka “vene idee” pole midagi muud kui üks kivist käpik kõikvõimalike värvikate seltsimeestega.