NÄDALA RAAMAT: Roger-Pol Droit "'101 argifilosoofia harjutust"'

Tõlkinud Heli Allik,;Valgus, 256 lk

Eesti argikeeles tähendab sõna enamasti "filosoofia" midagi arusaamatut. Lause "Mida sa siin filosofeerid?" viitab sellele, et vestluskaaslane ajab tarbetult keerulist juttu, umbes nagu "Mida sa luuletad?" on sama, mis "Mida sa valetad?" Eks osuta see kõik pragmaatilise ja skeptilise maarahva pärandile, kelle jaoks ilukõne ja keerulised laused tähendasid eelkõige tülikat hämamist, mitte aga katseid juba iseenesestki liiga peeni mõtte- ja tundenüansse võimalikult täpselt edasi anda. Ehkki tegelikult on iga inimene võimeline mõtlema laiemalt ja tundma sügavamalt, kui standardse õnne poole viivat rutiinset rada kõndimiseks vaja.

      Aga suurem hulk filosoofiat on mõttetäpsust taga ajades tõepoolest üsna keeruline, mõnikord ka tahtlikult, et hoida asjakohane vestlus hubases siseringis, ning see võimendab veelgi lünka inimeseks olemise võimaluste ja tema mõttemaailma tavalise kitsuse vahel. Seetõttu tulebki anda au autoritele, kes suurema või vähema eduga on üritanud oma filosoofilist maailmanägemist väljendada ka pea täiesti ettevalmistamata lugejatele arusaadavalt, nagu on seda teinud Umberto Eco ("Roosi nimi", "Foucault' pendel"), Jostein Gaarder ("Sofia maailm"), Jean-Francois Lyotard ("Lastele äraseletatud postmodern") ning ka Roger-Pol Droit' "101 argifilosoofia harjutust" sobib oma lähtemõtte poolest sellesse ritta.

      101 väikest teksti kirjeldavad tegevusi, isepõhjustatud seisundeid või äratuntud hetki, mis peaksid lubama inimesel endast ja oma maailmast vabamalt aru saada. Enamik neist ei nõua sooritamiseks loobumist ühiselu normidest ja isegi mitte erilist pingutust, ning just see "lihtsus" teebki nad n-ö argifilosoofiliseks. Tegelikult tunneb mitmete tekstide tagant ära teisi, keerulisuse või ajalis-ruumilise kaugusega looritatuid: näiteks esimene harjutus "Hüüda iseennast" toob kohe meelde kaasuse nr.12 zen-budistlikel meditatsiooniharjutustel kasutatavate tekstide, nn.kôanite kogumikust "Väravata piiripääs":

Igal hommikul, kui meister Zuigangen üles ärkas, hüüdis ta: ”Peremees!”

Ja vastas ise: ”Jaa!” .

”Mõtle selgelt!” ütles ta siis endale.

Ja vastas: “Jaa!”

”Ja ära kunagi tee midagi lihtsalt selleks, et teistele meele järele olla!”

”Jaa! Jaa!”

Meditatsiooniharjutustega sarnanevad ka mitmed muud raamatu tekstid, aga vaid siis, kui mitte mõelda meditatsiooni all keerulist, müstifitseeritud ja marginaliseeritud oma naba vahtimist teatavas ebamugavas poosis, vaid mistahes psühhotehnilisi võtteid, mis hõlbustavad keskendumist ja selget mõtlemist. Kuid ka selle nurga alt vaadates ei ole raamatu põhitoon siiski meditatiivne, mis siis, et suunab järelemõtlemisele. Ja ehkki kõik raamatu tekstid (tegelikult pisikesed esseed, mille sisuline teravik avaneb mõnes peaaegu tähelepandamatus kõrvallauses lõpupoole) on nimetatud harjutusteks, igaühele neist eelneb harjutuse kestus, vajalike materjalide loetelu ja mõju kirjeldus, ei nõua väga suur hulk neist mingit erilist ettevõtmist, vaid hoopis kirjeldavad mõnda tõenäoliselt igaühele elust tuttavat hetke (nt nr 12, "Avastada pärast reisi oma tuba", nr 48 "Kohtuda sõpradega pärast pikki aastaid", nr 58 "Sattuda paika, mis tundus lapsepõlves palju suurem") uue, nii-öelda argifilosoofilise nurga alt. Enamasti näib nende siht olevat näidata meile maailma nii, nagu ta oleks igal hetkel uus ja värske, st sundida meid endidki mäletama, et oleme elus. See on ka vaatenurk, kust vaadates on kõige parem uusi harjutusi konstrueerida, sest mida edasi, seda rohkem hetki inimeseks olemisest sobib nõnda nimetada - ainult et need polegi enam harjutused, instrumenti on juba mängima õpitud, "argifilosoofia" ja elu on kokku sulanud, neist on saanud "filosoofiline argielu". Nagu ka zen-budistidel, kellest enne jutt: on küll harjutusi, mis aitavad vabaneda krampidest, kuid neisse ei tohi krampuda. Nii ka need siin.

Muide, ei ole mõtet harjutada end tsiviliseerituse nimel sööma midagi, mis tegelikult ei maitse (harjutus 59). See võib tühistada ülejäänud harjutuste positiivse mõju.