Nädala raamat: “Viinakuu. Alkohol eesti luules”
Koostanud Udo Uibo.
Tänapäev, 2010. 365 lk.
Alkohol on ohtlik asi. Paar lonksu ülearu – ja juba kaotad nõrgema iseloomu korral enese üle kontrolli, tekitad piinlikke etteasteid ja korralagedust, kallistad peldikupotti, rääkimata sellest, et võid sandistada või saata surma ennast ja teisi. Pikemas perspektiivis vaevalt kellelegi meeldib ribadeks joodud maks. Väidetavalt on eestlased Euroopas tšehhide järel alkoholitarbimiselt teisel kohal. Võib tõesti tõdeda, et Eestis juuakse liigagi kõvasti.
Asjal on ka teine pool. Eestis, kus poole aastast valitseb pimedus ja külm, aitab alkohol hoida südame sooja ja vere liikumas. Andres Vanapa ollagi hoidnud end elu lõpuaastail elus just igapäevase pitsitõstmisega, mis parandas südame tööd. Isiklikult ei tea ma paremat vahendit külmetuse ja gripi vastu kui vanaemalt saadud nõu: enne magamaminekut surakas viina sisse ja sokid jalga.
Alkoholi teemal on kirjandusteadlane Udo Uibo pannud kokku luuleantoloogia. Igaüks teab eesti luulest seda, et “tihane lendas mu aknale” ja “kas siis selle maa keel”. Kuid see on eesti luule pealmine kiht, pinnavirvendus, mille all on sügavik vähetuntumat tekstiloomet. Kui otsingufiltrit muuta, siis mida kõike nähtavale tuleb! Uibo ongi eesti luule läbi sõelunud alkoholiteemast lähtuvalt. Tulemus on huvipakkuv.
Kuni arbujateni kajastub alkohol eesti luules napilt, peamiselt ainult karskusele kutsuvates manitsustes. Siis läheb tükiks ajaks aktiivsus pagulaste kätte: talviklikku poosi edasiarendav Kalju Lepik, Arno Vihalemm, Harri Asi, Ivar Grünthal. Eesti NSVs võtab asi jumet alles Ain Kaalepist, Sass Suumanist, Arvi Siiast alates. Sotsialismiehitaja moraalikoodeksis ju alkoholil kohta ei olnud! Jaa, isegi suurelt viina- ja konjakisõbralt Juhan Smuulilt pole ses raamatus ainustki rida.
Teistmoodi filter toob välja ohtralt A-kategooria luuletajate B-kategooria tekste, samuti B- ja lausa C-kategooria luuletajate loomingut. See on põnev avastusretk. Võtke ette näiteks Erni Hiire “Jõmmide hümn”. Või Kaplinski sürrealistlik “Tuul kukkus alla katuselt”, mida armastab etelda Andres Ehin. Luulelukku on Uibo kompleksivabalt ja õigustatult sisse kirjutanud ka Mart Juure ja Mait Vaigu. Unustatud pole Fagira D. Morti graafilisi anumaid ja astjaid. Luuletajad on raamatus järjestatud sünniaasta järgi, see nimistu jõuab Andra Teede ja Triin Tasujani. “Proosit” siinkohal öelda kõlaks prostalt, seega ütlen lihtsalt – tasub sirvida.
