Londoni äärelinna rahvuste segu kirjeldus läbi viimase kolmekümne aasta saab hiljutiste Prantsusmaa sündmuste ajel eriti aktuaalseks. Näiteks kirjeldab üks tegevusliinidest väga mõistvalt bengali poisi arengut ühe islami äärmusgrupi liidriks (muuseas saab lugeja koos temaga läbi astuda ka Salman Rushdie raamatute tuleriida äärest).

Kahe lootusetult minevikus kinni onu, inglase Archie ja bengal Samadi elu aktiivsed hetked jäävad küll II maailmasõtta, arvukad nooremad peategelased nihutavad aga fookuse taas tänapäeva. Uskumatu, kuidas romaani valmimise ajaks 24aastane autor suudab nii usutavalt kirjeldada eri vanustest, soost ja rassidest inimeste sisemaailmu.

Identiteedid, religioonid, põlvkondade vastuolud, sõjaarmid ja geenitehnika – nii lai on teemade spekter. Teoses on ka palju usuhullust – üks kõige tugevamaid mina-jutustajaid, autoriga sarnaselt Jamaicalt pärit tüdruk, kasvab äärmuslike Jehoova tunnistajate peres.

Raamat aitab teha õudseid ja naljakaid sissevaateid integreeruda püüdvate vähemuste ellu. Näiteks kas või salong Afrojuuksed – kas arvasite nagu minagi, et see on tore koht, kus punutakse afropatse ja kärbitakse mikrofonisoengut? Zadie Smith kirjeldab hoopis väikest õuduste poodi, kus afro-poisid ja -tüdrukud kannatavad tundide kaupa kemikaalide käes, mis teevad hirmsasti valu ja võivad ka kõik juuksed peast niita – õhkõrna lootuse nimel, et ehk läheb juus õige veidi sirgemaks ja blondimaks.

Kõik see on kirja pandud kohutavalt naljakalt, tegelaste nõrkusi naeruvääristades, ent mõistes, issanda loomaaia paljusust kiites. Ka keelenüansid eristavad originaalteoses tabavalt kultuurierinevusi; jamaika aktsendi tõlkimine oli tänamatu töö ja eks seda saabki teises keeles pelgalt markeerida.

Ainus vastunäidustus: kui eelistate lugeda väheste tegelaste ja selgete liinidega minimalistlikke jutustusi, siis see külluslik romaan ei pruugi olla teie jaoks – siin vohab kõike ehk liigagi palju.