01.05.2009, 00:00
Nahakunstnike reliikviad kindlalt hoiul
Veetlev ja kannatust nõudev, arvab Kaire Tali relikviaariteemalise aastanäituse kohta.
Nahakunstnike Liidu aastanäitus “Relikviaar” Eesti
Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis, kestab 17. maini.
Nahakunstnikud on teema kallale asunud laialt, uurides, mida
tänapäeva maailmas edasi kandmise vääriliseks peetakse.
Reliikvia võib olla seotud eri religioonidega või sügavalt
isiklike emotsioonidega. Relikviaar kui püha eseme säilitamise koht
ei tähenda täna tingimata mingit konkreetset mahutit, kus midagi
hoida. Pühad võivad olla ka mõtted ja teod või hoopis
mälestused. Isegi tunded ja saladused... Iga kunstnik esindab oma
tööga vahetut suhet kõikvõimalikesse
väärtustesse ning kui vaevuda süvenema, paotuvad siin paljud
erinevad maailmad. On palju isiklikku, tunnetuslikku ja salapärast.
Selle näituse jaoks on vaja aega, õigemini tuleks see siin olles
hoopis unustada. Sest iga töö on oma erilisuses veetlev, kõiki
on huvitav silmitseda ja mõtestada.
Nahast vabad
Mitmed autorid on seekord nahast kui
põhimaterjalist hoopis loobunud. Seetõttu on nad vabad
klassikalistest tehnoloogilistest töövõtetest ning tulemusedki
on vastavad. On see olnud taotlus või juhus, pole tähtis. Need
tööd on värsked, teistsugused. Maarja Unduski
“Vahitorn” on selle näituse üks positiivsemaid objekte,
materjalideks tuules parkunud puit ja klaas. Jane Rannametsa maa ja taeva vahel
hõljuva “J+R origami” salajutud on kirjutatud linakiust
valmistatud paberile.
Aleksandra Ehte “Ühiskond ja
inimene” on tehtud silikoonklaasist ja vaigukipsist. Rene Haljasmäe
eelkõige siiski hinge kriipiv “Noot” koosneb
aprillimöllu jäädvustanud fotoseeriast ja lainepapist volditud
karpidesse pakitud aknaid lõhkunud kividest.
Reda Marksi
“Saalomoni ülemlaul” on vormistatud ülipidulikult
tumepunase sameti ja metalliga. Katrin Dreiling on “10
käsku” kirjutanud värvilisele paberile ja köitnud puidust
kaante vahele. Sirje Kriisa dekoratiivselt ekspressiivse “Eit,kes
teadis ussisõnu” materjalideks on 150 aastat vana Jämaja
(Saaremaa) naiste seelik, papp, lederiin, puitmask, plisseeritud lambivari,
vasest pross, punane ja must akrüülvärv, metall, vasktraat.
Tehniliselt professionaalne teostus toetab eriala arengut, see on
tarbekunsti olemus.
Nahakunstnikud armastavad peale
klassikaliste taim- ja kroomparknahkade ka vaheldust: pärgament, veluur-,
kala-, rai-, lamba- ja kitsenahk ning mõnedki karusnahaliigid
tekitavad mitmetes töödes peeneid finesse. Lihvides ja
täiustades klassikalisi töövõtteid läbi oma
loomingu, jõuab kunstnik lõpuks paratamatult
autoritehnikani. Elo Järv troonib ka sellel näitusel
sõltumatu nahataltsutajana. Mis kummaline oskus –
tekitada vormi, värvi ja dekoori abil sedavõrd mõjuvaid
objekte, et neid on peaaegu võimatu üheselt tabada. Emotsioone ja
müstikat oskab ta nahka vormida veetleva kergusega.
“Lahtimurtud relikviaar mõnede Püha Letheriuse
säilmetega” (paber, puiduliim, nahk, vilt) mõjub kui
lavastatud pühadusteotus ja on oma teatraalsuses võluv.
“Hinge ruum (relikviaar vanaisa Martin Järve 1853–1919
akvarellipintslile)” (paber, puiduliim, nahk, kalanahk, Katre panga
kivistised, liblikatiivad pakkimiskile vahel, vahakärg, pintsel) on hoopis
isiklikuma auraga ümbritsetud. Kolmas töö “Maamuna sees on
mitu võimalikku maakera” (paber, puiduliim, nahk,
nahasärfimisjäätmed, traat) on om
amoodi, muna kui sümbol domineerib peidetud sõnumi üle.
Sellel näitusel on palju üllatavat, mitut usku kunstnikke,
kindlakäelisi vormikatsetusi, tavatuid materjale ja mitmesuguseid
tehnikaid. Paljud tööd jäävad hästi meelde, nii
sõnumi kui teostuse poolest. Kertu Ratasepp pakub kuulata
kõnelevat teost “Mille nimel võidelda”. Kaia Lukats
hoiab ja kaitseb suurepärastes köitevormides “Reliikvia I,
II” oma päikeselisi lapsepõlvemälestusi. Luule Maar on
oma töösse vorminud äratava mõttetera “Memento
vivere” – ära unusta elada. Piret Männa otsib peidetud
väärtusi. “Tiibeti kolleegi talletatud mõtted ja
teod” on ükskõiksete pilkude eest igatahes kaitstud. Marina
Barinova “Varamu popikoonidele” lahterdab hetke- ja
püsiväärtusi.
Koosta oma kollektsioon – tahad,
võta uued staarid asemele, tahad, jumalda igavesi iidoleid.
Poeesia ja naiselikkuse on Tiina Piisang ühendanud
anonüümsetesse saabastesse. “Sinu jäetud
jäljed” I, II mõjub kummaliselt ja meelitab samastuma, me ju
tõepoolest kõnnime vahel mööda teiste elusid. Ivi Laas
on oma salamaailma köitnud tillukeseks taskuraamatuks
“Saladused”, turvalise tabalukuga suletud.
Näitusel
osaleb ka Läti ja Leedu kunstnikke, mis on loomulik, sest nad on
nahkehistöö eriala õppinud siin, Tallinna Kunstiakadeemias. Et
eriala on nii paikkondlik, annab sellise suhte hoidmine kunstnikele rohkem
esinemisvõimalusi ja muudab üldpildi värvilisemaks.
Preemiad
Nahakunstnike Liit tunnustas selle
näituse kolme autorit aga võrdsete preemiatega.
Tiiu
Vijari “Kelle jaoks kadunud, kelle jaoks alles” (kroomnahk,
nahknöör, fooliumtrükk, mosaiik, reljeef) lummab perfektse
tehnilise teostuse, materjali ilu ja omaduste oskusliku esiletoomisega. Karp,
mis on väga lihtsa vormiga, kuid tabamatult kaunilt ja oskuslikult
kujundatud. Paokil kaas lausa ahvatleb pingutama, et sügavamalt midagi
peidusolevat ja nähtamatut tabada... samas, kui silm ei suuda haarata
isegi nähtavat, sest pinnadekoor ja üldmulje on sedavõrd
müstiline.
Marje Taska “Relikviaar” I–III
(leib, juuksed, muld, vana sohvanahk nõukogudeaegsest asutusest,
kuusepuu, okastraat, pleksiklaas, segatehnika) sai tunnustatud idee
sügavuse ja mõjuvuse eest. Askeetlik kolmikteos on selle
näituse kõige sügavama kurbusenoodiga töö.
Pühendatud vanaisadele ja kõigile neile, kes hukkusid Siberi
sunnitöölaagrites. Teema, mida isikliku kogemusena on väga
keeruline teistele vahendada, samas siiski empaatiat ning soojust kiirgav.
Helle Kõomägi “Punane saabas Amandus Adamsoni
Kristuse kujule Tartu Pauluse kirikus” (nahk, kips, koopia Tõnis
Paberit) eristub näituse üldpildist humoorika ja selge idee
poolest.
Mae Kivilo näitusekujundus on omaette saavutus.
Kivises võlvsaalis valitseb pidulik ja tõsine, natuke
sakraalne meeleolu. Kuigi enamik teoseid on rohkem silma- kui
kehamõõtu, räägib iga kunstnik oma töö kaudu
mõnda lugu. Tõid on palju ja ekspositsioon emotsioonidest tihe
– kõige selle tasakaalustamine on olnud tõsine
töö. Mae valdab mänglevalt nii ruumi kui valgust.
Läbikumavad tööd ja täpselt sihitud valgustriibud
jaotuvad paraja pingega mööda saali. Pikad poodiumid liigendavad
ruumi korrapäraselt ning okstest moodustuvad võserikud
mõjuvad näitust ühtlustades väga v
eenvalt. Pealegi on puu kasvamise sümbol, vitsad aga pesamaterjal.
Küllap sellest ka kevadine rahutus hinges, mine tea, äkki need oksad
lähevadki varsti lehte?