Naise otsus sünnitamisest loobuda on instinktiivne

Sotsioloog Mari Järvelaid kommeneetrib Eestis viimasel ajal hoogu võtvat iibediskussiooni

Suures osas maailma riikidest on olemas riiklik perepoliitika ja -strateegia. Sarnaselt planeerib pereisa oma perre lapsed, tuginedes reaalsetele võimalustele neid üles kasvatada ja “heale järjele” aidata. Mäletan oma vanaema meenutust, et nemad vanaisaga said enestele lubada kaks last, minu isa ja tädi, ei rohkem. Kolmanda rasedusega läks vanaema arsti juurde, maksis sedavõrd, et arst oli motiveeritud selle raseduse katkestama. Vanaema selgitas – pojale oli 17-hektariline talu, tütre koolitasid nad õpetajaks ja ostsid talle väikese maja pisikese aiaga, rohkemaks jõudu (raha) ei olnud.
Island legaliseeris abordid sotsiaal-meditsiinilistel põhjustel 1935. a, Nõukogude Liit kaks aastakümmet hiljem. Riigid kujundavad oma perepoliitika ehk suuresti laste juurdekasvu strateegia teadlikult, teaduspõhiselt poolt ja vastu argumente arvestades, eesmärgiga tagada riigi jätkusuutlikkus ja heaolu võimalikult rohkematele kodanikele. Grotesksemaid strateegiaid on Rumeenia abordikeeld 1957. a ja Hiina ühe lapsega pere poliitika.

Tänaseks on neist ajaloo kogemustest näha, et keelates saavutab tunduvalt nigelamad tulemused kui präänikuga, arvestama peab ka kultuurikonteksti ja kohalikku traditsiooni. Nii on Saksamaa loobunud abordi keelust, kuid teades, et naise otsus loobuda sünnitamisest on instinktiivne, põhinedes suuresti alateadvusel ja ürgsel turvatunde vajadusel lapse sünnitamiseks. Sisse on seatud mitmekordne nõustamissüsteem, mis eelneb abordile, et selekteerida välja need, kelle hirmul sünnitamise ja lapse kasvatamise ees on vaid ebarealistlikult suured silmad. Süsteem töötab ja diskussioonid abordi poolt ja vastu, mis enne nõustamissüsteemi käivitamist olid tormilised, on Saksamaal vaibunud.
Igal aastal pidavat Eestist lahkuma 500–600 noort naist parematele marjamaadele, sest siin on nad kas töötud või ei ole rahul võimaliku teenistusega. Igal aastal sureb Eestis 200 parimas eas, 15- kuni 25-aastast noort vigastussurma. See on kümne aastaga hulk, mis näitab, et kaks suurt gümnaasiumi on tühja töötanud. Mida teame me oma laste ja noorte seksuaalelust, peale Sokratesele kuuluva seisukoha “noorus on hukas”? Õnneks on Eestis olemas sünni- ja abordiregistrid, hoolimata sellest, et nende vajalikkust on samuti korduvalt kahtluse alla pandud. Sealt näeme, et sünnituste arvuga paralleelselt vähenes ka abortide arv, ja nende teismeliste tütarlaste hulk, kes on kas sünnitanud või teinud abordi enne oma 19. sünnipäeva, on suhteliselt suur. Hirmuäratavalt suur, arvestades seda, et nad sünnitavad oma lapsed individualistlikku ühiskonda, kus nad peavad ise hakkama saama.
Mõned aastad tagasi, kui tegin küsitluse seksuaalkäitumisest, selgus, et teismelised, kes elavad seksuaalelu, ei tee seda suuresti mitte seksuaalse naudingu saamiseks, vaid välise sunni tõttu. Vägivaldset ja vastu tahtmist vahekorda tunnistas iga neljas küsitletud teismeline tütarlaps… Saksamaa kogemusele tuginedes võib aga arvata, et tänased noored on seksuaalselt märksa vähem aktiivsed, kui me oma isiklikule noorepõlve kogemusele tuginedes arvame.

Kui riik hoiab kokku investeeringute pealt teaduspõhisesse riiklikku perepoliitikasse ja elluviidava strateegia pealt ning koputab lihtsalt kodanike südametunnistusele, kas sel riigil on õigust sündivatele lastele? Hädakisa põhjus väikese sündivuse osas on ju vaid maksude laekumise vähenemine tulevikus. Ehk leiaks sellele probleemile mõne teise lahenduse, saaks ehk raha kokku hoida?
Eluslooduses on liike, mis paljunevad pooldumise või sigipunga teel, ka osa inimkonnast unistab täna enese kloonimisest. Ehk oleks ka Eesti riigi iibeprobleem lahendatud hetkel, kui materiaalselt kindlustatud kodanik annab oma raku kloonimiseks riiklikku iibekeskusesse, kust siis üheksa kuu pärast väljastatakse talle tema identne koopia, mille saab anda riiklikku kasvatuskeskusesse. Vastavate asutustega saaks ta teha lepingu, kus näidataks ära klooni tulevane elukutse ja klooni kui lapse kohustused oma vanema ees, ja vanema testament, kus näidataks ära kloonile jäetav pärandus ja klooni kohustused oma vanema mälestuse säilitamiseks.
Mis oleks sellise, kahjuks või õnneks seni utoopia eelised? Riik saaks kontrollida iivet. Teiseks, oleks loodud võrdne võimalus naistele ja meestele, mõlemad võiksid riiki teenida ja lastesaamise instinkt ei segaks eneseteostust. Jah, aga see instinkt tuleks kõigepealt olematuks teha. Nimelt meie otsused ja käitumine igapäevaelus põhinevadki just alateadvusel ja sadade põlvkondade jooksul kogunenud kogemustest valikute tegemisel, mis on läbinud vägagi tiheda valikusõela. Vaid õigeid valikuid teinud on saanud võimaluse, et neil on järeltulijad, kes kannavad edasi pärilikkusainet.

Järeltulijate saamine on üks inimese põhiinstinkte. Seejuures käib meessoo enesekehtestamisega kaasas instinktiivne soov saada võimalikult rohkem järeltulijaid, kes saavad suguküpseks ja on omakorda võimelised järeltulijaid saama. Teadaolevalt on kõige lapserohkem isa olnud Maroko valitseja Moulay Ismail Verejanune 888 järeltulijaga. Reeglina on suure arvu naiste rasestajad despoodid, kes ei anna naistele võimalust valida.
Kuivõrd naine on see, kelle käitumine tagab terve ja tugeva lapse sündimise, siis on naine ka see, kes valib partneri, kellega ta on nõus oma pärilikkusainet jagama. Ikka eesmärgiga saada järeltulija, kes on parim päriliku materjali edasiandja. Kui mammutiküttide ajastul oli parima päriliku materjali kandja hea kütt, tugeva füüsisega ja osav strateegias, siis tänases päevas on hea partneri tunnus edukas karjäär ja tagatud majanduslik turvalisus. Naine valib endale partneriks jõukohaselt kõige edukama. Kuivõrd meeste füüsis on evolutsiooniprotsessis olnud niivõrd pikka aega dominantne valikukriteerium, on mehed naistest keskmiselt 13 sentimeetrit pikemad ning palju tugevama luu- ja lihaskonnaga.

Naine suudaks oma fertiilses eas (fertiilseks eaks loetakse 15 kuni 49 eluaastat) tagada heades sotsiaalmajanduslikes tingimused 5 kuni 8 terve ja tugeva lapse sünni, mitte enam. Keskmiselt jääb see võimalus ikkagi 3 kuni 5 lapse piiresse.
Lapsi ei eostata või hüljatakse nad vahetult pärast sündi juhul, kui puudub kindlus, et suudetakse laps turvaliselt fertiilsuse ehk järeltulijate saamise eani terve ja tugevana elus hoida. Selline käitumine on instinktiivne ja omane kogu elusloodusele. Ka teised imetajad hülgavad oma vastsündinu, kui nad ei suuda tagada lapsele ellujäämist. Inimkonnas on kõikides kultuurides ikka hüljatud või surmatud vastsündinuid, kel puudub isa, kes on mitmikud või vigased, kes on sündinud väga noorel naisel või kiiresti eelmise lapse järel, kui emal on depressioon või puudub sotsiaalne tugi.
Fertiilsus ongi kõige sensitiivsem inimese põhifunktsioonidest. Kuivõrd indiviidi seisukohalt on lapseootel olek naisele seotud suurema riskiga ellujäämisele, siis keskkonnas, mis ei ole soodus terve lapse saamiseks, pärsitakse fertiilsus. Samuti juhul, kui on väike tõenäosus saada tervet last ja teda suguküpseks saamiseni elus hoida.

Eesti Vabariigi taassünniga on kaasnenud ja tähelepanuta jäänud see, et fertiilsesse ikka jõudvad naised on seotud mitmete fertiilsust vähendavate tingimustega. Esimene märk sellest on see, et kui 20. sajandi alguses oli 99%-l Eesti naistest regulaarne menstruatsioonitsükkel, siis tänases Eestis esineb peaaegu pooltel tütarlastest tsüklihäired. Tsükli regulaarsust rikkuvad tegurid on ebapiisav või ülemäärane rasvkoe hulk kehas, ülemäärane kehaline või vaimne koormus.
Selleks, et menstruatsioonid käivituksid ehk naise organismis saaks viljastumisvalmiks esimene munarakk, peab olema saavutatud kehakuju, mida kehamassi indeksina (kehamassi indeks = kehakaal kilogrammides jagatud kehapikkuse ruuduga) väljendades on vähemalt 19 kg/m2. Regulaarne tsükkel aga on tagatud 22 kg/m2 juures.
Eesti Vabariigi algusega kaasnes kiire kehakaalu langus kõikides elanikkonna rühmades, nii naiste kui meeste hulgas. Kõige enam oli see väljendunud aga 18aastastel tütarlastel, kelle keskmine kehakaal vähenes viie-kuue aasta jooksul enam kui viis kilogrammi, kusjuures kehapikkus on jäänud samaks.

Miks on inimene loodud nii, et üks indiviid vajab teist, et edasi kanda oma pärilikku materjali ehk teisisõnu, tagada enesesarnaste olendite kestmajäämine? See saab olla vaid loodusliku valiku tulem, kus need inimese eellased, kes paljunesid nii, et mees andis oma päriliku materjali imepisikesse spermatosoidi pakendatuna naisele, kes siis, panustades oma päriliku materjali munarakus, võttis enda kanda ka kahe ühinenud pärilikkusaine tulemina saadud uue inimalge kasvatamise oma kehas nii suureks, et tõenäosus pärast sündi ellu jääda oleks võimalikult suur. Seejuures kantakse edasi nii ema kui isa pärilik materjal. Ju siis pungumine ja pooldumine ei taganud liigi elujõulisust.