Neeme Põder „Kaktuste puiestee"'
Kogu raamatul lasub hall äng ja rahutukstegev ärevus.
Lennukiõnnetus: “Londoni reisilennuk / süttis maandumisel, /
halin ja häving, / viiskümmend üks ohvrit (lapsi neist
kolm)” (lk 89), väikelapse surm: “Mamaa kohvitab, sest
päike särab taevas / Ei, tema märka, / kuis peegeldub pisike
päikesekiir, / nüüd asfaldile lõikub... aah! Pidurikriik!
/ Traa-rahh!” (lk 83), kohvikupõleng: “Aga kaua polegi enam:
/ õhtumaa-kohvikumaa tasane sosin / kutsub teda varjuderiiki. / Ja
kohvik on korraga valgemast valgem! / Tulekahju!” (lk 79).
Kõiki neid konkreetseid sündmusi sobib ehk tõlgendada
külmuse ja kalkuse sümbolitena.
Jagub ka ilusaid
kujundeid ja üldinimlikke hetki: “Kui kogu su kindlus / on
kõigest meetri kaugusel sinust, / on ta ikkagi vaid klaas – see
läbipaistvaim” (lk 77).
Ühtlane nukrus muutub aga
monotoonseks, nõudes lisaks vaheldusrikkamaid värve. Mitte kirkaid
ja elurõõmsaid noote, mis sellesse luulekogusse ju ei sobiks,
vaid lihtsalt kontraste, pöördeid ja põrkeid.