Nekrošiuse teater tuleb Tartusse
Tartu teatrifesitvali “Draama 2003” esimene päev 8. september kujuneb "Nekrošiuse päevaks" – plaani järgi toimub kohtumine kuulsa leedu lavastajaga ning etendatakse üht tema meistriteost "Othello".
Eimuntas Nekrošius (1952), leedu talupoja poeg, sai teatrialase hariduse Lunatšarski nimelises GITISes (1973–1978). Pärast instituudi lõpetamist töötas ta lühikest aega Kaunase teatris, seejärel (alates 1980. aastast) Leedu Riiklikus Noorsooteatris. Seal lavastas ta etendusi, mis lükkasid teatriilmas kähku liikuma jutud, et Leedus on välja ilmunud geenius, kes teeb ebatavalist teatrit, mis on tinglik-metafoorne ja väga sõnaaher.
Tähenduslik tema loomingus on Shakespeare'i-triloogia "Hamlet"-"Macbeth"-"Othello". "Othello" on kolmest Shakespeare´i lavastusest kõige mahedam ja õrnem. Ja see ei räägi mitte armukadedusest, vaid armastusest, mis osutus lihast ja verest inimeste jaoks liiga võimsaks.
Othello (Vladas Bagdonas) ja Desdemona (Leedu ooperi priimabaleriin Egle Špokaite) vahel ei seisa mitte erinev nahavärv, vaid vanusevahe: vananev sõjamees armub noorde tüdrukusse, uhkeldab oma pimestava trofeega, kuid aimab, et nad on liialt erinevad, ja just sellepärast pole ta veendunud, et nende armastus jääb igaveseks püsima.
Praegu peavad paljud asjatundjad Nekrošiust Euroopa parimaks lavastajaks. Kuid tema teater Meno Fortas (Kunstide Kants) vaevleb suurtes raskustes.
Kitsuke tänav Vilniuse vanalinnas. Eemalt paistavad lehvivad lipud Shakespeare'i portreega. Kas teatri Meno Fortas tunnuslipud? Ei, kõigest reklaam hotellile "William Shakespeare", millel on baar nimega "Gloobus" ja restoran "Sonetid". Äri kasutab kunsti oma huvides häbitult ära. Hotell "Shakespeare" tekkis siia alles pärast seda, kui õuepealsesse hoonesse oli kolinud teater. Võimalik, et kui poleks olnud Nekrošiust, oleks hotell hakanud kandma nime "Adam Mickiewicz": kuulsa poola luuletaja auks, kelle soontes voolas leedu verd ja kes elas vastasmajas.
Selles hoones me Nekrošiusega vestlesimegi.
Viimati käis teie teater – toona veel festivali LIFE egiidi all – Eestis kaheksa aastat tagasi Puškini tsükliga "Mozart ja Salieri"-"Don Juan"-"Katk" ja Tšehhovi "Kolme õega". Mis meeleolus toote Tartusse "Othello"?
Eestis on alati meeldiv näidendeid etendada. Teistsugune vaataja teeb alati omad korrektuurid etenduse kulgu ja see mõjub lavastusele soodsalt. Eestis on publik vaoshoitum – ja ka etendus peab kulgema teistmoodi. Heas mõttesteistmoodi.
Kas samuti vaoshoitumalt? Või vastupidi, energilisemalt, et saali vallutada?
Ma ütleksin, et sügavamalt. Ükski stseen ei tohi jääda pinnapealseks.
Viimase kaheksa aasta jooksul olete lavastanud ainult Shakespeare'i ja Tšehhovit?
Ja leedu klassiku Donelaitise poeemi "Aastaajad". Aga mis puutub Shakespeare'i ja Tšehhovisse... Noh, kukkus lihtsalt niimoodi välja. Tõsi küll, lavastasin ka ooperit. Kuid seegi rajaneb Shakespeare'i süžeele. Verdi "Macbeth" Firenze ooperiteatris.
Kas käite ooperis teatrikeelega niisama vabalt ümber kui draamas või seab muusika teile mingeid piiranguid?
Muidugi seab piiranguid! Ja väga tõsiseid. Minu jaoks on ooper otsekui ravim. Mulle meeldib, et tuleb suuresti alluda autorile. Väga range režiimiga töö tuleb lavastajale ainult kasuks.
Kas ooperietendus võib olla sama metafooriline kui teie draamalavastused?
Muidugi võib. Kuid alati tuleb olla ettevaatlik. Otsuseid tuleb vastu võtta väga kaalutletult. Põhimõtteliselt suhtub ooper reformistlikesse otsustesse väga valvsalt.
Kas ooper kui žanr või ooperilauljad?
Peamiselt muidugi lauljad. Neil on niigi raske laulda, ja siis tuleb veel mängida ka ja täita mingeid lavastaja käske. See on juba liig mis liig.
Mis te arvate, miks jõuavad väljapaistvad draama- ja filmilavastajad lõppude lõpuks ooperi juurde?
Ilmselt ei jõua mitte meie ooperi juurde, vaid ooper jõuab meie juurde. Mind kutsuti Firenzesse; siis ostis Suur Teater Firenzelt "Macbethi" ära: õiguse lavastusele, kostüümidele ja dekoratsioonidele. Pean kohe alustama proove Moskvas, esietendus on 10. oktoobril. Pärast seda – jälle Firenzesse, seal valmistutakse suureks ooperifestivaliks. Mind on kutsutud lavastama "Boriss Godunovi"...
Mis te arvate, kas on olemas säärane asi nagu leedu teatrikoolkond?
E-e-ei! Pole olemas. See on selline väljamõeldud arusaam. Inimesed on lihtsalt harjunud kõigele siin ilmas silte külge kleepima. On olemas eraldiseisvad näitlejaisiksused. On olemas eraldiseisvad lavastajaisiksused. Mingit ühtset koolkonda ma küll ei näe. Võibolla eksisteerib vaid käekiri. Nagu näiteks poola käekiri, eesti käekiri, leedu käekiri.
Kas leedu teater on enamasti metafooriline?
Võibolla. Ehkki mind ennast on see metafoorilisus ausalt öeldes ära tüüdanud. Kui metafoor muutub eesmärgiks omaette, pole see enam hea.
Õppisite GITISes Andrei Gontšarovi käe all. Mida ta teile andis?
Andis palju head. Õpetas töötama. Kõvasti töötama. Õpetas teatridistsipliini. Kunstniku sisemist distsipliini. Tõukas mu vist lavastajatoolile. Aga edasi läksin juba iseseisvalt. Peamine asi, mille õpetaja peab andma, on tõuge. Milliste sammudega õpilased edasi liiguvad, sõltub juba neist endist.
Pärast töötasin mitu aastat Noorsooteatris, mida juhtis Dalia Tamuleviciute. Ta oli väga hea juht. Lõi teatris suurepärase loomingulise õhkkonna. Seejärel tuli teatrifestival LIFE. Ja kui see lagunes, tekkis Meno Fortas.
Meno Fortas – kas see on alaline trupp?
Ei, tegemist on lepingulise teatriga. Kutsume näitlejaid konkreetsetesse rollidesse, sõlmime lepingu ja nad hakkavad saama raha proovide ja etenduste eest. Meno Fortas on teater, mis seisab omil jalgel. Me ei saa riigilt mitte mingisugust dotatsiooni. Mitte ainustki litti! Hoone rentimise, dekoratsioonide ja kostüümide eest maksame ise.
Aga miks ei aita valitsus riigi (ja mitte ainult riigi) parimat teatrit?
Ma ei tea! Ma ei oota valitsuselt juba ammu enam midagi. Kuid selline olukord sunnib meid aktiivselt töötama. Kui me ei häälesta end maksimaalse tulemuse saavutamisele, siis kukub kõik kokku. Riiklikud teatrid saavad küll hiiglaslikke dotatsioone, kuid neil on ka üüratult suured trupid; osa näitlejaid leiab rakendust, teine osa ei leia. Riiklikus teatris leidub alati ballasti ja kõik see viib passiivse suhtumiseni. Aga vajadus harrastada aktiivset elustiili aitab meil ära elada.
Kas Leedus on hea teatripublik?
Hea. Ainult et teda on vähe. Nii umbes tuhat inimest. Poolteist tuhat. Jätkub kahele-kolmele etendusele. Teatris käimine oli moes varem. Praegu elab suurem osa inimestest üldse ilma teatrita.
Praegu kirjutatakse väga palju teie Moskva lavastusest "Kirsiaed" juhtivate vene näitlejatega: Jevgeni Mironovi, Aleksei Petrenko, Vladimir Iljini, Ljudmila Maksakovaga. Kuidas te trupi kokku panite?
Kõigepealt toimus casting. Siis vestlesin näitlejatega.
Kas palusite neil midagi ette mängida?
Ei. Ega kujuta ka ette, kuidas castingule kutsutud näitlejalt nõuda, et ta midagi ette mängiks. See oleks ka näitlejale alandav ja mina tunneksin ennast ebamugavalt. Me lihtsalt vestlesime nendega. Mitte teatrist. Kõigest. Muudest asjadest. Sain sel moel inimese kohta mõningast informatsiooni.
"Kirsiaed" on teie lavastustest ilmselt ainus, kus näidendi teksti pole kärbitud?
Jah. Millegipärast seadsin endale sellise ülesande, et pole vaja ühtegi sõna välja visata. Sest tegemist on Moskvaga. "Kirsiaiaga". Sest näidend sai sada aastat vanaks. Autorisse tuleb suhtuda austusega.
Kas olete trupiga rahul?
Jah. Trupp on normaalne. Väga tugev. Väga-väga tugev.
Etendus kestab kuus ja pool tundi. Moskva pole selliste etendustega harjunud?
Aga vaatab!
Kuidas te tavaliselt näitlejatega töötate?
Selgitan neile üht-teist. Me arutleme, selgitame teoorias välja, kuidas üht või teist stseeni mängida. Vestleme. Ja kui otsus on tehtud, võtab episood momentaanselt kuju laval.
Mäletan, et pärast teie "Nina" ja "Kolme õde" leidsid mõned Moskva kriitikud, et Nekrošiusel esineb teatavaid venevastaseid motiive (mida etendustes ega lavastajal mõtteski polnud)...
"Kirsiaiast" leiti juba ka!
Kuidas nad selle peale tulid?
Ah! Ei tea! See on nende, mitte minu probleem! Ilmselt neile lihtsalt meeldib minu pihta nooli pilduda!
Aga mida Leedus teie kohta kirjutatakse?
Igasuguseid asju. Aga ma olen harjunud pressist eemale hoidma ja suhtlen sellega vähe.
