Nii- ja naapidi loogikast

Kunagi, ilmselt oli see 1980ndate lõpuaastatel, juhtusin tegema rumalavõitu nalja. Nalja, mis seostus hetketulemuste tõlgendamise ja võimalike loogiliste konstruktsioonidega. Nimelt juhtisin ühes kirjapandud loos tähelepanu võimalusele, et tol ajal prügikastides elatist otsivate inimeste arvu silmanähtavat suurenemist ei pea kaugeltki seostama vaid üleüldise vaesuse kasvuga. Kuna on alternatiivne ja, miks ka mitte, teistpidi loogiline seletus. Mis ei tulene prügikastide juures toimetavate inimeste arvu kasvust, vaid seostub prügikastide sisuga.

Sisuga, mis nõukogudeaegsega võrreldes oli muutunud tunduvalt mitmekesisemaks ja märkimisväärselt rohkematele inimestele ahvatlusi ning eluspüsimiseks võimalusi pakkuvaks.

Sest varem, omaaegsel vaesel ajal, sai kõik tarbitud ja väljaviskamiseks ei jäänud midagi üle.

Nüüd aga olid võimalused niivõrd avardunud ning asju ja söögipoolist sedavõrd palju kokku kogutud, et kõike seda ei suudeta oma tarbeks kasutada ega ära süüa ning ülejäägid rändavadki teiste rõõmuks prügikasti. Seega saab prügikonteinerite ümber toimuvat pidada hoopis vastupidi tõendiks laias laastus paranevast elust. Aga mitte väidetavast vaesuse kasvust. Ning probleemi polegi. Vaat nii.

Muidugi pole sellises absurdsevõitu naapidises loogikas midagi uut ega ennenägematut ning kümneid ja sadu analoogseid mõttekäike võib leida nii kaugest minevikust kui ka meie enese olevikust. Näiteks olevat sageli ühiskondlikke saunu külastanud Rooma keiser Hadrianus kord märganud üht oma sõjakaaslast-veterani selga ja teisi kehaosi vastu seina hõõrumas. Küsides, miks ta niimoodi teeb, ja kuuldes, et tal pole orja, kinkis Hadrianus mehele orje ning raha. Kui aga keisrini jõudsid teated, et vanal veteranil on tekkinud palju kingitusi ihkavaid järgijaid, olevat keiser soovitanud neil jaguneda paarideks. Sest üks vaene ju sedasi toimida ei saa ja sellest tulenebki tema probleem. On aga vaeseid rohkem – pole mingit küsimust, sest lähtuvalt keisri loogikast saab üksteist vastastikku seljapesemisel aidata.

Seesugusest loogikast lähtuvalt on loomulikult reaalne jõuda Tallinnas ohvriteta ja kannatanuteta liikluseni. Sest on ju igati loogiline, et lubatud sõidukiirus on otseselt seotud liikluses asetleidvate traagiliste juhtumite arvuga. Et kiirusel 40 kilomeetrit tunnis hakkab neid olema vähem kui 10 kilomeetrit suurema lubatud tunnikiiruse puhul. Nii polegi mingit kahtlust, et kiirusel null kilomeetrit tunnis jõuab vähemalt teoreetiliselt (teoreetiliselt sellepärast, et ka seisvale autole võib otsa joosta) soovitud eesmärgini. Või mis mõtet on jätta mõned kohtuliku karistuse ära kandnud inimesed edasi vangikongi, kui samast toimimisloogikast juhindudes võiks igaks juhuks panna kõigepealt kõik kodanikud (meie variandis ka määratlemata kodakondsusega inimesed) teismelise east alates trellide taha, et seejärel saaks mõni pädev komisjon otsustada, kes neist väärib usaldust nautida vabadust ega soorita kunagi tulevikus ühtki kurja tegu.

Ning põhimõtteliselt samast loogikast kantud juttu võib kuulda ka paljude meie transiidisektori esindajate suust. Sest tõesti on ju igati loogiline, et iga kummardus ja järeleandmine Venemaa suunal (mis ei tähenda, nagu peaks Idanaabriga suheldes tegema perioodiliselt lollusi) toob enesega kaasa transiidivoogude mõningase suurenemise. Mida olevat viimasel ajal kinnitanud ka see, kui hästi meiega võrreldes on hakanud minema Lätil. Soomest rääkima ta. Kuid lõpptulemus on siin samuti ümmargune null. Kuna mõne aja möödudes pärast kõigi Venemaa soovide täitmist kaob, utreeritult öeldes, riikidevaheline transiit sootuks. Ning alles jäävad vaid kaubaveod ühe riigi piirides. Mida tõenäoliselt ei hakka korraldama kaugeltki mitte siinsed, vaid hoopis teised ärimehed.

Kuid Venemaaga on niikuinii erilised lood. Ja arvata, et Vene kodanike ja Eesti julgeoleku vahel on mingi loogiline seos, on heal juhul lühinägelik eksitus.

Loogika pidi mõnikord olema raudne ning ilmselt sellepärast võib ta meid vahel isegi relvituks muuta. Nagu see juhtus mõni nädal tagasi ühes “Vabariigi kodanike” saates, kui arutelu teemaks oli vahepeal kirgi kütnud Kultuurkapital. Ja kus PÖFFi peakorraldaja Tiina Lokk oli ülal kirjeldatud loogikavariandist tuleneva argumentatsioonisurve alla sattudes sunnitud kahetsusega nentima, et kultuuri rahastamine alkoholi ja hasartmängude tuludest pole tõesti eetiline. Mis teadaolevalt oligi kultuuri käekäigu pärast muretsevate ja “korrastust” nõudvate poliitikute üks põhiväidetest. Ning tõesti, on ju igati loogiline, et ükski mõistlik inimene ei saaks aktsepteerida kultuuri rahastamisallikana teiste inimeste õnnetust elust tekkivat tulu. Millest tuleneb omakorda loogiline järeldus: viinajoojate ja pokkerimängijate raha tuleb suunata mujale. Mida oligi vaja tõestada. Et jõuda nulli. Kuigi tegelikult on liigjoomisele ja hasartmänglusele vaid üks tõsiseltvõetav alternatiiv, üks võimalik pääsetee, ning see ongi kultuur. Ehk, naapidi asendist jalgadele pööratud loogikast tulenevalt on kultuur ainus valdkond, mille rahastamine alkoholi ja kasiinode tulude arvelt tuleks eetilistest kaalutlustest lähtuvalt üldse kõne alla. Ja oleks tõesti loogiline.