Noore Joosepi himu ja armastus
Jõulukaarte kaunistavad mitmesugused sümbolid. Seal
on kuuseoksi ja küünlaid, lund ja piparkooke. Kristlikult meelestatud
publikule pakutakse ka pilte “pühast perekonnast”, mis tulevad
enamasti muuseumidest ja kunstigaleriidest. Siin istub neitsi Maarja
rikkalikult volditud mantlis ja hoiab Jeesus-last “põlvede
peal”, nagu me “Püha öö” puhul laulame.
Tavaliste rekvisiitide juurde kuuluvad paar tiibu lehvitavat inglit ning
üllatunud silmadega eesel ja lehm, kel on Assisi Franciscusest saadik au
seda stseeni pealt vaadata.
Maarja taga või kõrval aga
seisab veider vanamees, kes mulle ammu närvidele käib. Tema juuksed
on valged ja habe samuti, ja ilme enamasti pahur või hädine. See
raugastunud tüüp peab kujutama Maarja seaduslikku abikaasat Joosepit!
Ja kuna renessansisajandid maalivad hoolega jõuluteemalisi pilte, siis
leiame seal mitmesuguseid Joosepeid, üks nigelam kui teine.
Olgu see siis Giotto või Dürer või Anton van Dyck,
kõik esitavad Joosepit, nagu oleks see Maarja vanavanaisa. Mitmes kohas
on tema juuksed juba välja langenud, nagu näiteks Lucas Cranachi
“Põgenemisel Egiptusse”. Isegi Fra Angelico, keda peetakse
vaimsemaks kui teisi tema aja kunstnikke, annab Jeesuse kasuisale Egiptuse
teel kõhna kurva näokese ja valged juuksed musta mütsi all.
Võib küsida, kuidas niisugune vilets mehike üldse julges
sellist pikka teekonda ette võtta.
Aga anonüümsed
ja vähem tuntud meistrid on siin veel leidlikumad. Ühel 15. sajandi
lõuendil komberdab vanake juba kepiga.
Mida tähendab see
häbematu gerontomaania?
Aga kõigepealt: kas Joosep
võis üldse selline olla?
Teame, et antiikajal pandi
tütarlapsed varakult mehele. Maarja vanemad olid sügavalt usklikud
inimesed. Nende tütreke võis olla umbes 15 aastat vana ja talle
tuli leida sobiv, väärikas kosilane. Oleks olnud võimatu
niisugust neiut mõnele rikkale saja-aastasele voodisoojendajaks maha
müüa. Muide, Joosepi puusepa-ametiga ei saanudki erilist rikkust
kokku ajada. Aga see nõudis füüsilist jõudu, tugevaid
muskleid, et käia metsas puid raiumas ja need omal jõul koju
tirida. Joosepil – nagu ka Jeesusel – pidi olema atleedikeha.
Raugalik Joosep lapseohtu Maarja kõrval oleks ka ergutanud
külarahva keelepeksu. Naatsaret oli väike alev, kus inimesed tundsid
üksteist ja kõik sündmused leidsid vastukaja
naabertänavas. Naised käisid kaevul vett toomas – see kaev on
veel tänapäeval olemas – seal jutustati uudiseid,
sõeluti külaklatši. Mida oleks arvatud noore tüdruku
mehest, kes seisab veel vaevalt püsti? Tänapäeval
ütleksime: näe kus va pedofiil! Et kutsu kas või politsei!
Paistab selge, et Joosep pidi olema noor. Juba Avila püha Teresa,
kes Joosepist eriti lugu pidas, sõdis selle perversse kuju vastu meie
maalikunstis. Ja üks realistlikemaid portreesid Joosepist tulebki
Hispaaniast, nimelt El Greco pintsli alt. Ka Rafaeli “Abielu
sõlmimisel” pole viga...
Aga millest võis
selline rumal traditsioon – kujutada Joosepit raugana – välja
kasvada?
On legende, mis jutustavad, et Joosepil oli juba olnud
naine ja trobikond lapsi laiali ilma peal, ja nüüd, kus mehe elu oli
ära elatud ja surm juba silma ees, annab Jumal talle käsu
Jeesus-laps oma hoole alla võtta ja ema Maarja neitsilikkust kaitsta.
Tohoh!
Ja siin ongi konks! Kogu meie kultuur piinleb seksuaalsuse
kinnismõtteis. Selle ületähtsustamine on aktuaalne
nüüd j
a oli seda ka ennevanasti. Me ei suuda ette kujutada, et üks noor ilus
neiu ja üks elujõuline noormees suudaksid elada ühe katuse all
“ilma-et-midagi-juhtuks”! Et armastus võib olla tugevam kui
kõik loomulikud tungid, et on olemas ideaalid, mis annavad jõudu,
sisendavad vaimsust ja julgust kõigest argisest välja trügida.
Elada kangelaslikult.
Meil on raske mõista Pühakirjas
esinevaid sündmusi ning kujusid. Kas mitte sellepärast, et me
rabeleme kogu elu aeg mitmesugustes painajalikes soovunelmates ja
illusioonides: seks, raha, võim...
Öeldakse, et
Tõde teeb vabaks!
*
Fanny de Siversi essee pidi
toimetusse saabuma tükk aega enne jõulu, siinse kirjutise
sõnum oli piiblitõlkijal ammugi hinge peal. Paraku tabasid
Pariisi eeslinna Montmorecyd, kus de Sivers elab, enne jõulu ägedad
vihmasajud, mis muutsid autori kodu – muistsetele
kloostrivõlvidele ehitatud vana suvemaja – aia suureks
järveks, nii et proua de Sivers oli mitu päeva veevangis ega
pääsenud kirja postkasti viima. Ja eks kirja tulek Prantsusmaalt
võtab ka tänapäeval pühade ja streikide ajal pea sama
palju aega kui posthobuste ajastul – 24 päeva. Nüüd on
proua de Siversi jõulusõnum kõigi looduslike ja inimlike
takistuste kiuste lehte jõudnud.
Meenutagem, et on ikka veel
sõnu, mis levivad teisiti kui interneti kaudu. – Toim.