Nõukogude arhitektuur kaitse alla!
Muinsuskaitseamet on alustanud nõukogude arhitektuuripärandi süstemaatilist kaitse alla võttu ning väärtustada toonaseid ehitisi, lastes selle tarbeks esmalt Eesti Kunstiakadeemia professoril Mart Kalmul koostada metoodilise juhendi.
Kalm kirjutab, et ligi pool sajandit (1940-91) väldanud nõukogude okupatsioon muutis keskkonda tohutul ning ei ole õige silmi kinni pigistada ja öelda, et kuna okupatsioon(id) meile ei meeldinud, siis pole siin midagi mälestiseks tunnistada. Pigem peaks kuidagi üritama seda ajastut enda jaoks lahti seletada, tema kihistustega leppida, need kodustada, sest olematuks ei suuda nõukogude aja jälgi kuidagi muuta. Juhend peaks aitama ENSV perioodi muinsuskaitset korraldada, püüdes esile tuua iseloomulikumaid hoonetüüpe. Näiteks toob Kalm esile nii ilmekamaid lasteaedasid, haiglaid, kaupluseid, eramuid, täitevkomiteesid, rajoonikeskuseid. Siiski ei arva arhitektuuriteadlane, et kõiki loetletud hooneid peaks tingimata ümberehitustest säästma, vaid pigem on need temapoolsed ettepanekud.
UNISTUS MUGAVAST ELUST: Paneelikatest koosnevad mikrorajoonid olid sula- ja stagnaaja levinud inimeste majutamisviis, kuid kahjuks ei jõutud neis kunagi projektides kavandatud korralike keskuste rajamiseni. Kalmu arvates võiks mõelda kaitsta ühe mikrorajooni planeeringut. Kahjuks ei arvesta viimaste aastate ümberehitused (katused, otsaseinte soojustused, kinniehitatud rõdud) algseid sageli üsnagi elegantseid arhitektuurset lahendusi.
RAPLA KEK-i (KOLHOOSI EHITUSE KONTORI) HOONE: Nagu kolhooside puhul oli siingi tähtis üksteise ületrumpamine. 1970ndatel valminud tsikuraadi-kujulise (1971-77) kontori arhitektiks on Toomas Rein.
POSTMODERNISTLIK VIRTSU KINO: Pidulik propagandaehitis 1980ndate algusest, hoone autor on Marika Lõoke.
JÄNEDA SOVHOOSTEHNIKUM: 1974 valminud Valve Pormeistri kavandatud õppehoone on liidetud juugendstiilis mõisaga. Kaldkatused moodustavad omalaadselt liigendatud maastiku, intiimsust pakuvad siseõued. Eriti uhke on kogu vaatepilt tuulevaikse ilmaga veepeeglist vaadatuna.
“KALEVI” SISEUJULA TALLINNAS: 1957. aastal projekteeritud ning 1965. aastal valminud hoone arhitektideks on Uno Tölpus, Peeter Tarvas ning Olga Kontšajeva. Hoone fassaad on lahendatud sümmeetriliselt, tolle aja kohta moodsalt õhulist klaasseina piirabad abiruumidega tiibehitised. See, et ümarvormi asemel võib näha teravkaart, on usutavasti soveti-aegse ehitustehnika nõtrus. Mõned autorid on seda tõlgendanud aga vanalinna-motiivi sissetoomisena.
MAARJAMÄE MEMORIAALKOMPLEKS TALLINNAS: Jõuline ansambel (1975, autorid Alan Murdmaa ja Mati Varik) on küll totalitarismile eriomane, kuid samas ikkagi liigutavalt meeleolukas koht leinamiseks.
SAVITAHVLITE HOIDLAKS KUTSUTUD RAHVUSRAAMATUKOGU: Raine Karbi projekteeritud tohutut templilaadset maja ehitati aastaid ning see avati alles aastal 1993.Alul peeti hoonet nõukogude suurushulluseks, sest moes oli väike ja intiimne, pärast valmimist uue eesti aja alguses suhtumine paranes, sest maja paistis jäävat kauaks ajaks viimaseks eesti kultuurile püstitatud suurehitiseks.
SALME KULTUURIKESKUS: J. Tombi nim. kultuurimaja on stalinistlik läti tüüpprojekt, mida ehituse käigus eriti interjööri poole pealt lihtsustati.
RAHVUSLIK ILU – TALLINNA LAULULAVA: Eesti sula-aja modernismi peateoseid, millel on innovaatiline tarind, kuid nõrk teostus. Hoone arhitektiks on Alar Kotli.
V MIKRORAJOONI ABC KAUPLUS MUSTAMÄEL EHK “KÄNNU KUKK”: Seda tüüpi ehitised tõid uue lähenemise poeskäimisele. Sai ennast “ise teenindada, läheduses bussi peale minna jne. Lisaks võis süüa restoranis, külastada pesumaja, keemilist puhastust ning spordisaali. Madalad ja laia paksu räästad mõjuvad soomelikult. siin
Miks telliti Mart Kalmult metoodiline juhend Eesti NSV arhitektuuri muinsuskaitseks?
Anneli Randla, Muinsuskaitseameti peadirektori asetäitja teaduse alal:
“Muinsuskaitseametil on kavas koostada süstemaatiline ülevaade Eesti materiaalse kultuuri pärandist läbi ajaloo, et selle alusel korrastada tänaseid mälestiste nimekirju. Selle ülevaate esimeseks osaks ongi Mart Kalmu koostatud uurimus nõukogude Eesti arhitektuuri kohta. Miks alustati lõpust ehk kõige lähemast ajast? Paradoksaalselt on just selle perioodi pärand kõige ohustatum, sest me ei taju teda veel oma ajaloo osana. Kui stalinistlikku arhitektuuri on tasapisi hakatud suhtuma kui veidrasse, kuid vähemalt huvitavasse nähtusse (osalt ka tema dekoratiivsuse tõttu), siis 1970.-80. aastate oma peetakse lihtsalt koledaks. Loomulikult on siin
oma osa ka kehval ehituskvaliteedil ning alates 1960. aastatest ka eksperimenteerimisel uute tehismaterjalidega, mis ei osutunud ajale vastupidavaiks.
Selle uurimuse tellimise eesmärk on teadvustada ja väärtustada meie lähimineviku ehitatud keskkonda. See ei tähenda, et kõik selles tekstis leiduvad planeeringud, hooned ja väiksemad rajatised muinsuskaitse alla võetaks. Suure osa puhul piisab sellest, kui omavalitsused üld- ja
teemaplaneeringute juures nendega arvestaksid. Lisaks, nagu tõdeb ka Mart Kalm, on osa maju juba hävinud ning osad nii halvas korras, et neid ei ole võimalik kaitsta.
Huvitavamaid näiteid: näiteks eelmises Areenis kajastatud bussiputkad on Mart Kalmu töös äramärkimist leidnud. Orissaare ja Vastseliina stalinistlikud linnaplaneeringud ajast, mil mõlemad olid rajoonikeskused, soomepärased kolhoosikeskused (nt Tsooru, Kobela või Põlva),
postmodernistlikud koolimajad (Ääsmäe, Pürksi), asutuste saunsuvilad (Tugamanni, Kobela), omaaegne valuutapood "Turist" jpm.”
