Õngitsesin endale peotäie komme ja trippisin aegadesse, kus jõulu- ja näärivanad mulle kommipakke tõid. Umbes 70ndate lõpp kuni 80ndate lõpp. Siis ei olnud veel kommidel ja suhkrul sellist saatanlikku mainet kui praegu. Jõulu-nääri­perioodil kogunes komme selline kuhi, et jagus kevadeni.

Üks kommikott tuli vanaema töökoha nääripeolt, teine vanaisa, kolmas ema ja isa töö juurest, ka kooli ja lasteaia nääripidudelt. Väikevend sai sama portsu, nii et pakke oli topelt. Sisu valati elutoas klaaskaussidesse.

Kõige esimesena kadusid kuldses paberis šokolaadimedaljonid, väga defitsiitne kaup. Söödi ära enne kaussidesse jõudmist, ümbris oli nagu kuldrahad „Buratino“ filmist.

Siis hakkasid kaussides harvenema martsipanikommi Kalev read. Samuti defitsiit. Panin kommi suhu, ootasin, kuni šokolaadikiht ära sulab, ja siis hammustasin martsipani keskendunult ja diibilt.

Järgnesid ­marmelaaditäidisega kommid. Lutsutasin šokolaadi­glasuuri ära ja keskendusin marmelaadile. Teinekord võtsin veel suust välja ja imetlesin marmelaadist läbi paistvat valgust.

Järgmisena – vahvlikommid, nagu praegugi toodetav Ananassi kompvek. Tippmaitsvad need polnud, valge aine vahvlite vahel oli liiga lääge, aga ananass oli nõukogude lapsele midagi muinasjutulist.

Järgnesid ­marmelaaditäidisega kommid. Lutsutasin šokolaadi­glasuuri ära ja keskendusin marmelaadile. Teinekord võtsin veel suust välja ja imetlesin marmelaadist läbi paistvat valgust.

Siis hakkasid kaduma pruunid batoonikesed. Mida tumepruunim, seda parem. Närimiskommid moosi või piparmündilögaga olid ka täitsa suhupandavad ja asusid söömisahela esimeses pooles.

Oli juba veebruar, kui need kommid kaussidest otsa said. Ülejäänud maiuspalad olid okupatsioonipõlves argised ja mitte väga populaarsed.

Näiteks vahvleid tuli süüa nii, et kangutasid vahvlitüki lahti, eemaldasid näppude või noaga valge olluse ja krõbistasid paljast vahvlit. Polnud rohkem maitset kui vineeril, aga oli vahvel!

Veebruari keskel haarati tujutult pumatikomme. Ründavalt magusad, retsept ilmselt välja mõeldud kuskil Tšernobõlis. Selleks ajaks oli pumat juba ära kivistunud. Veel kurvemalt pisteti suhu maitseredelil järgmisi valgeid batoonikesi. Kui pruun batoonike meenutas välimuselt loomakese kakajunni, siis valge batoonike meenutas maitselt loomakese kakajunni.

Märtsiks olid kaussides alles ainult kõvad kommid, karamellid ja iiri­sed. Karamellidele (Düšess, Barbariss) oli ümbrispaber seks ajaks nii külge kleepunud, et vupsasid tihti suhu koos paberiga.

Paber jäi külge ka nõukogude iiristele. Kivikõvad ruudukujulised plönnid panin radiaatorile sulama. Kui vedas, muutus iiris pehmeks, aga enamasti kivistus tuline maius suus teravate nurkadega känkraks, mis tegi haiget. Ka karamelle lutsutades läks suulagi tihti lõhki.

Hernekommid olid kõige viimased. Neid võis veel juunikuuski elami­ses näha – üksteise ja kausi külge kleepunult, tolmukord ja juhuslikud karvad küljes. Võis ju mõne ka mokkade vahele pista, aga ahastust Nõukogude okupatsioonist nad ei leevendanud.

Lõpp oli masendav, aga mingisuguseid magusa söömise keelde ja piiranguid ma ei mäleta. Ega oska mina öelda, millal läks lapsel kommidega paremini, kas vene või Eesti ajal.