Kontserdisaal Taipeis. Kultuurikampus Egiptuses. Airbalticu lennujaama terminal Riias. Hotelli, telejaama, teatrihalli ja kaubanduskeskuse hübriidkompleks Istanbulis. Need ja mitmed teised on kaheksa Viinis arhitektuuri õppinud ja veel õppiva noore eestlase loodud maketid, aastaid iidses kultuuripealinnas kestnud õpingute silmagakatsutavad tulemused.

Esimest korda on need tööd nüüd Eesti publiku ees – möödunud laupäeval kunagises Heliose/Oktoobri kinos avatud näitusel “Viini eksiilid. Helisev arhitektuur”.

Vanalinna, vaikselt lagunevasse majja, mille seinad on kõigest kaunist paljaks kraabitud ning mis lausa karjub hoolitsuse järele, on näituse kuraator loonud eriliselt hingestatud atmosfääri. Laes ripuvad lühtrid, räsitud telliskiviseinte vahele paigutatud väljapanekule lisavad valgust ja värvi ruumis laiali paiknevad prožektorid. Kõlab muusika. Ja kõige selle keskelt leiab vaataja digitaalsete algoritmide ja 3D-mudelite füüsilised tõlgendused.

See näitus toob oma tööviljadega esile ka kaks õde – näituse kuraatori, sisearhitekt Maris Kerge (28, paremal) ja ühe “Viini eksiili” osa täitva arhitekt Kadri Kerge (27).

Taeblast Viini

Maris ja Kadri on pärit Taeblast. Alla tuhande elanikuga alevikust Läänemaal, kohast, kus saarte poole teel olevad läbisõitjad üldjuhul pikemalt ei peatu.

“Kui sa oled Taeblast, siis sa pead alati ütlema: “Ma olen Taeblast, see on seal Haapsalu lähedal,” ja kui ütled, et Eestist, siis pead lisama, et see on Soome lähedal,” ütleb Maris, keda Kadri kohe täiendab: “Ja siis pead ütlema, et Tallinnast, sest nad ühtegi muud kohta ei tea.”

Pärast Taeblas keskkooli lõpetamist asus Maris EKAs sisearhitektuuri õppima, õde järgnes aasta hiljem. Kadri kinnitab, et on esimesest päevast peale olnud veendunud, et arhitektuur on tema rida, et ta on kümme aastat teinud täiesti õiget asja. Õpingud viisid Kadri Tallinnast Viini, sealt Los Angelesse ning taas Viini tagasi. Maris ei jäänud kaugele – ta on Kadri pidev külaline olnud nii siin- kui sealpool Atlandi ookeani, sest virtuaalne suhtlus jääb siiski vaid virtuaalseks – virvenduseks ekraanil, hääleks kõrvaklappides, saja kuuekümneks smsi-tähemärgiks.

“Tajusin seda, et virtuaalsed vahendid lihtsustavad kommunikatsiooni sellise piirini, et vestlused keerlesid selle ümber, kas oled väsinud või kas raha on otsas või kas viimasel ajal trenni oled teinud. Erialane diskussioon kaob täiesti ära, vähemalt meie puhul küll,” ütleb Maris, kes sai Viini eksiilide näituse mõttegi ühelt külaskäigult Austria säravast arhitektuurist tiinesse pealinna.

Alguses oli film

Näituse mõte omakorda sündis filmimõttest. Marisel on käsil arhitektidest rääkiv dokumentaalfilm.

“Kogu selle aja, mis Katu Viinis õppis, käisin ma mingi intervalli tagant tal seal külas ja nägin hästi, kui pühendunud ta oma asjale oli. Õena nägin kõiki kihte, seda, kuidas ta on võimeline elama kaks kuud ilma elektrita või olema mingi aja praktiliselt söömata, sest tal on siht, kuhu ta tahab jõuda, asi, mida ta ajab, ja kui kompromissitu ta selles on. Paratamatult ei saa võõrad inimesed nii lähedale, midagi jääb teadmata. See tundus mulle nii pöörane,” räägib ta.

Filmi peategelased on Johan Tali, Ott Alver, Helina Lass ja Kadri, neli noort arhitekti, kelle lugu Maris soovib jutustada, osalt selleks, et näidata inimestele, kui palju vaeva võib peituda selle taga, millest lõpuks võib vaataja jaoks saada lihtsalt üks maja.

“Mind on häirinud, et inimesed on tihtipeale arhitektuuri suhtes ülekohtused. See tuleb aga sellest, et nad ei saa sellest aru või ei taha aru saada, ja ma ei saa seda neile ette heita. Nad ei tea sellest lihtsalt mitte midagi,” kõneleb Maris. Filmiga loodab ta arhitektide kinnisesse siseringi pisut valgust heita, seda maailma natukenegi avada. Mõte maketid Viinist Eestisse näitusele tuua tuli just selle filmi kaudu.

Viini eksiilid

Viini Rakenduskunsti Ülikooli ehk die Angewandte juurde kuulub Arhitektuuriinstituut, mis omakorda jaguneb kolmeks tipparhitektide juhitud stuudioks. Kaheksa noort Eesti arhitekti on läinud Viini eri aegadel, osa neist on oma õpingud nüüd lõpetanud, osa jätkab neid sellest sügisest.

Kadri õpingud Viinis on läbi. “Lõpetasin kooli, Maris tuli mind aitama. Vaatasime neid makette, mida teised eestlased ümberringi tegid, ja siis tuligi Marisel mõte neid Eestis näidata,” räägib Kadri, kes peab oluliseks Marise kõrvaltvaataja pilku.

“Kõrvaltvaataja pilk on oluline. Kui 19. sajandi lõpus oli esimene ärkamisaeg, siis Eesti rahvaluule ja selle ilu avastasid mitte-eestlased. Ja näiteks maastiku puhul avastasid ja kaardistasid Eesti puisniidud just nimelt mitte-eestlased. Kõrvaltvaataja märkab ilu, märkab vigu, oskab asju välja tuua,” laiendab Maris.

Makettidest rääkides ütleb Kadri: “Viinis paljud küsisid, et mis värk teil Eestis on, et kõik teevad hästi ühtemoodi, on sarnase käekirjaga. Teravad nurgad, jõulised tööd – natuke kurjad, mitte küll agressiivsed, aga dünaamilised. Jah, tõepoolest, Eesti arhitektuuri käekiri on kuidagi kolmnurkne, teravate nurkadega. Eriti just alates 2000. aastatest on tekkinud uus laine, seoses ehitusbuumiga. Sel ajal said hästi paljud arhitektid tuule tiibadesse.”

Maris lisab, et paljudel toona alustanutel ei olnud õpipoiss-sell-meister tegevusjada, mis oleks nurgelisuse maha lihvinud: “See on ehk ruumiks vormunud uljus, bravuur, tähelepanuvajadus…”

Kadri räägib veendunult sünergiast, mis Viinis õppides arhitektide vahel tekkis. “Meil on kõigil Viinis erinevad sõbrad, aga meil on lisaks oma privaatne sidevahend, eesti keel. Nüüd kõiki neid asju siin koos vaadates – see asi sai sündida meie kõigi sünergiast,üksikult see ei toimiks.”

Maris, kelle üks soov oli tuua noored oma näo, nime ja loominguga avalikkuse ette, ütleb, et selle näituse puhul ongi just tervik see, mis on tähtis. “See toimib, kuna neid makette on siin nii palju koos. Samas on ka iga töö omaette huvitav ja iga inimene ainulaadne, oma maailmavaate ja suunaga.”

Mürkaed

Kadrile arhitektuuri magistrikraadi toonud töö on “Toxic Garden” ehk “Mürkaed”.

“Selles töös said mitmed erinevad asjad kokku. Ma olen varem teinud ühe raamatukogu projekti ja ühe botaanikaaia. Ja nüüd selles projektis põimuvad need kaks täiesti erinevat funktsiooni üheks hübriidmajaks – raamatukoguks-botaanikaaiaks,” räägib arhitekt.

Austria Rahvusraamatukogu edasiarendusprojekt digitaalseks raamatukoguks asetseb Habsburgide dünastia kuninglikus privaataias – Burggartenis, mis on viimased 70 aastat olnud üldsusele avatud.

“Selle asukoha valikul intrigeerisid mind kõik Austria-Ungari ajaloo kihistused, mis on seda aeda kujundanud. Digitaalse raamatukogu kontseptsiooni välja töötades pidasin kõige olulisemaks ruumi kui kordumatu sündmuse väljatöötamist, sest seal puuduvad füüsilised infokandjad. Raamatuid saab interneti teel lugeda igal pool, ka kodunt väljumata. Seda tõsiasja silmas pidades lõin ma ruumi, mis reageerib eri aastaaegadele ning on sünergias ümbritseva linnapargiga. Maja on pidevas dialoogis loodusega ja siseruumi vahelduvad atmosfäärid loovad kordumatu ruumikogemuse,” selgitab Kadri.

Talvisel ajal on maja vastupidi loodusele seest roheline, taimedega täidetud, ning suvel jälle vastupidi – maja on avatav ja rohelus tuleb väljast sisse.

Maris toob Viini kooli puhul esile just selle, et Angewandte suund on panna arhitekte katsetama kõige kaugemaid mõttepiire, käima kõige kaugemaid teid.

“See ongi utoopiline, aga inimene peab ju proovima utoopiat. Enamasti kõik proovivad teha realistlikke asju ja mõtlevad, et milleks utoopia. Aga võib ka teistmoodi mõelda. Vaata kui kiiresti tehnoloogia areneb. Milliseid trikke juba iPhone’iga teha saab! Meie püüame piire järjest kaugemale lükata, järgmine etapp on see, et neid realiseerima hakata,” räägib Kadri.

Siin ja mujal

Kolmes eri koolis arhitektuuri õppinud Kadri tunnistab, et nii Eestis, Viinis kui ka Los Angeleses on õpetamise meetodid erinevad.

“Eestis on arhitektuuriõpetamisel hästi oluline kontseptsioon. Mõte on olulisem kui tulemus ja realiseerimisaeg kipub jääma lühikeseks. Viinis on aga niimoodi, et mõte peab su tööl niikuinii olema, ja nii läheb suurem energia teostuse peale ning sellele, kuidas projekt lõpuks välja hakkab nägema.”

Vahetusüliõpilasena Viini õpingute vahepeal kaks semestrit Ameerikas Southern California Institute of Architecture’is veetnud arhitekt oskab ka sealset õpetust puudutavad iseärasused selgelt välja tuua: “Ameerikas on õpetamine hästi personaalne. Sul on õppejõud kõrval, kes sind alguse ideest kuni lõpuni suunab ja juhendab. Lõpptulemused on hästi võimsad ja hästi väljaarendatud. EKAs jääb peamiseks idee, Viinis valmis tulemus ja Ameerikas saab kogu protsess väga põhjalikult läbitud.”

Kadri tunnistab, et talle meeldib, mida Eesti arhitektuuris tehakse, kuid: “Kuna ma olen näinud, mida tehakse igal pool üle maailma, siis ma mõtlen alati, et asju saaks teha veel palju paremini. Eestis antakse kohe võimalus ja inimesed lähevad sageli lihtsat teed pidi ja teevad selle kohe ära. Kui aga oleks suurem konkurents, siis see paneks palju rohkem pingutama. See jääb siin minu arvates natuke puudu.”

Maris lisab meist ja teistest rääkides, et on alati soovinud, et ei oleks ääremaad, perifeeriat, kus olulisi asju ei tehta ega toimu: “Mulle ei meeldi see situatsioon. Ajalugu on juba nii kaua aastaid kirjutatud, ja alati niipidi. Kolded on mujal ja meieni jõuavad vaid peegeldused ja hilisemad lainetused.”

Viinis õppijate tööd siia tuua oli Marise viis asjasse sekkuda. “Viiuldaja võtab viiuli, ostab pileti, sõidab New Yorki ja mängib oma loo ära. Tantsija paneb sussid kotti ja saab ükskõik kuhu minna. Arhitektuur on aga kohaspetsiifiline, fotod jäävad ainult fotodeks. Olulised on aga koha- ja ruumitaju. Tahtsin näitusega luua keskkonna, mis makettide võlu toetaks. Kohavalik ning kujundus pretendeerivad sellele, et väljapanek kõnetaks ka mitte-arhitekti,” lisab ta. Helioses on see tal minu arvates õnnestunud.

Tulevik

Kadri töötab hetkel Viinis, Coop Himmel(b)lau arhitektuuribüroos, ühe katuse all oma endise õppejõu Wolf D. Prixiga. Novembris plaanib ta kolida New Yorki ja asuda seal tööle.

Maris on muude asjade seas seotud oktoobri algul Pariisis algava Eesti kultuuri festivaliga, mille arhitektuuri poolt ta koordineerib.

“Meievaheline põhivestlus on, et mis linnas me siis nüüd ikkagi saaks koos elada. Aga meil on juba plaan olemas. Praegu on Marisel väga palju huvitavaid asju siin Eestis teha, minul kusagil mujal,” ütleb Kadri.

Ja Maris lisab: “Juba selles mõttes oleks hea, et saaksime füüsiliselt ühes linnas olla, et siis saaksime rannavõrkpalli mängida.”

Võrkpalli on õed mänginud juba aastaid, samamoodi on nad ka aastaid koos mööda maailma rännanud – Euroopa ja USA suurlinnad, Ladina-Ameerika, läbi on rännatud ka kogu Brasiilia rannik, oma aega ootab Aasia.

Tundub paslik lõpetada Marise mõttega: “Üks asi, mis mind inspireeris seda näitust tegema, oli see, et lugesin intervjuud ühe Eesti filmirežissööriga, vana mehega, kes elas eksiilis. Aastakümneid hiljem tuli siia, ja ütles, et teda ei kutsunud kunagi keegi tagasi. Ja siis ma mõtlesin, et kutsume siis neid noori tagasi. Nad ei saa ju ise ennast kutsuda, et tere, ma nüüd tulen.”


Maketinäitus “Viini eksiilid. Helisev arhitektuur”
11.–18. septembrini
Kinos Helios, Sauna 1
Kuraator Maris Kerge

Näitusel osalevad:
Alvin Järving
Larissa Kondina
Joanna-Maria Helinurm
Johan Tali
Kadri Kerge
Kadri Tamre
Siim Tuksam
Sille Pihlak