24.10.2008, 00:00
Okaspendel vihiseb taas õhus
Ajaloolistel 1980ndatel viibisin ajakirja Noorus muusikatoimetajana peaaegu
igal rokikontserdil. Üks meeldejäävaid esinejaid oli toona
Rakvere Okaspendel.
Toonased rokikontserdid olid sumbuursed, halva
heliga ja segase korraldusega üritused, kus oluline ei olnud mitte esituse
kvaliteet, vaid osavõtt ja äge fiiling. Rahvuslik rokkmuusika
tahtis vormuda, kuid ei teadnud, kuhu suunduda. Aluseks loomulikult hard-
või hevirifid ja eestikeelsed laulutekstid. Viimased veel mitte
ülikriitilised ja väljakutsuvad nagu hilisematel aegadel, pigem
isetegevuslikult metafoorsed ja muinaseestluse mütoloogiast energiat
ammendavad. Nende bändide isepäine hoiak vastandus selgelt toonastele
libaprofessionaalsetele ja võimuga kompromisse tegevatele
“vokaalinstrumentaalansamblitele”, mille hea käekäik
sõltus eeskätt headest suhetest filharmoonia ning komsomoli
keskkomiteega. Väikelinna puntidel aga polnud võimu
heasoovlikkusest sooja ega külma, nad tegid oma muusikat nii, nagu oskasid
ja tahtsid.
See oli nende õnn ja ka õnnetus.
Okaspendel oli minu mäletamist mööda üsna pidev esineja
väikelinnade festivalidel. Üldse pidi iga väikelinn toona aastas
vähemalt ühe rokipidustuse korraldama. Teiste nn teise ešeloni
rokiveduritena meenuvad Omas Kojas Hiiumaalt ja Hetero Võrust.
Tagantjärele on raske nende muusikalist erinevust mälust välja
peilida, pigem olid puntide käilakujud need, mis mällu jäid.
Okaspendlit juhtis vägeva krussis juustepahmakaga laulja Aare
Vilba, Omas Kojas lootsis laval suure okkalise puunuiaga vehkiv väikest
kasvu Ain Tähiste ning Heterole andis tooni alati liibuvaid triibulisi
pükse kandev laulja “Pepe” ehk Peeter Saar.
Rokielu keskendumine Tallinna, ärkamisaja suurkontsertide ja Rock
Summeri tekkimine võttis paradoksaalsel kombel elujõu
rohujuuretasandi rokielult. Suurlavad sünnitasid omalaadse eesti
roki-establishment’i, kes kõige paremini oskasid valitsevat
lootust ja ängi muusikasse valada ning keda esitati raadios ja teles.
Nende kõrvale väikelinna mehi enam esinema ei kutsutud, sest neil
polnud korraldajate arvates vist piisavalt pauerit ega suure lava
esinemiskogemust.
Seepärast oli üllatuseks, kui
Okaspendli solist Aare Vilba umbes aasta tagasi ühendust võttis ja
ilmuvast retroplaadist rääkis. Äsja valmis saanud, Brevise nime
all tegutsenud Rakvere bändi CD “Postuumne...?” oli väga
meeldiv üllatus.
See on klassikaline hard-rock,
traditsiooniliste kõlade ja lugude kompositsiooniga. Kes tahab nende
muusikas suuri eeskujusid otsida, leiab neid plaati kuulates kindlasti, aga
miks mitte – see oli kunagi oluline märk bändi taseme
näitamiseks.
Oluline on hoopis muu – see on
pühendumus ja siirus, millega need laulud on tehtud. Aare Vilba laulmine
on nii aus, kui vähegi olla saab. Ajal, mil valdav osa muusikast on tehtud
masinatega ja turunduseesmärgil, mitte vajadusest teha muusikat või
levitada oma sõnumit, on mul suuremat kiitust raske välja
mõelda.