Olemuselt üksindusele määratud
Sul oli kadestamisväärne visadus eriala valikul.
Ma
otsustasin juba lapsepõlves, et saan näitlejaks ja astun teatriinstituuti. Aga
mulle oli vaja mingit kinnitust, et mul on võimed. Isegi isetegevuses olin ma
ju vähe kaasa löönud. Kui ma sõitsin esimest korda Moskvasse ega saanud
teatriinstituuti sisse, siis hankisin Ranevskaja telefoninumbri ja helistasin
talle, sest ta oli ammust aega minu lemmiknäitleja. Tahtsin toetavat sõna just
nimelt temalt. Telefonis ei saanud ta eriti hästi aru, milles asi, aga palve
oli väga tungiv ja paluja polnud veel päris täiskasvanu, seepärast ta nõustus
mind vastu võtma.
Ma läksin Mossoveti teatrisse, oli proov. Vaheajal
lugesin talle peatükke Byroni “Don Juanist”. Ranevskaja ütles mulle palju häid
ja õpetlikke sõnu: nimelt ma meenutavat teda ennast nooruses ja pidavat
kindlasti saama näitlejatariks. Tema õnnistusel astusin ma teatriinstituuti
järgmisel aastal.
Kuidas su loometee on kulgenud? Oled sa rahul?
Pärast
teatriinstituudi lõpetamist töötasin ma Leningradi noorsooteatris, seejärel
Tallinnas Vene draamateatris. Aga elan alati sellest, mis tulemas. Ma olen
üldse inimene, kes ei vaata tagasi. Aga küsimusele, kas olen rahul, võin
vastata poeedi sõnadega: “Mitte asjatult, mitte juhuslikult pole mu elu
ebatavaline...”
On olukordi, kus näitleja on tööta mitu hooaega. Kui ta lõpuks osa
saab ja peab minema lavalise tegevuse rütmiga kaasa, siis tekivad tal äkki
probleemid. Ei haaku, ei suju. Omapärane näitlejalihase
atrofeerumine.
Inimene peab olema valmis kingiks, mille elu talle
annab: olgu selleks hea osa või kohtumine huvitava lavastajaga. Paljud
läbikukkumised on seotud just sellega, et saatus tegi sulle kingituse, aga kuni
seda ootasid, olid kõik kaotanud.
Ja üldse on näitleja saatus tõsine ja
keeruline teema. Tavaliselt jääb ühelt kursuselt ametis pidama kolm-neli.
Selleks, et püsima jääda, on vahel vaja tegutseda: minna teatrist minema, sõita
linnast ära. Seepärast on tõelistel näitlejatel tugev iseloom, sest teisiti
oleks selles elukutses raske. Mulle on mu amet omal kombel religioon. Mina usun
teatrisse kui pühamusse, siin teenitakse, mitte ei töötata.
Sul on samuti kange iseloom – viisteist aastat tagasi jätsid
Leningradis kõik maha ja tulid Tallinna.
Ma tulin, sest Roman
Viktjuk kutsus mind peaosasse Sologubi näidendis “Saatana sigidik”. Mul oli
tollal kinnismõte, et näitlejal peab olema oma lavastaja. Ma loomulikult ei
oletanud, et sõidan alatiseks. Aga tööperiood Viktjukiga oli suurepärane. Ma
olin aastaid oodanud niisugust kohtumist. Minu jaoks oli see kingitus.
Sa kohtusid hiljaaegu taas Roman Viktjukiga etenduses “Loojuva
päikese tänav”. Kõigis artiklites on kirjas, et lisaks kutsutud peaosalisele
Ada Rogovtsevale hakkab mängima ka Tatjana Manevskaja. Kas sinu repertuaaris on
see roll?
Ta on olemas. Ma mängisin ühe etenduse Tartus ja ootan
nüüd oma järjekorda. Iga inimene kõnnib siiski oma teed. Kui me aastaid hiljem
kohtusime Viktjukiga selles uues lavastuses, siis me ei mõistnud enam
teineteist. Ma jäin kindlaks oma õigusele olla osa loomisel kaasautoriks, aga
tema jäi kindlaks endale (kordas vaid varem tehtud etendust, et isiklikku arvet
suurendada). Tallinna lavale toodi etendus üle Kiievist, ilma mingite
muutusteta. Teatri huvides mängis Tallinnas Rogovtseva. Teater on ju keeruline
organism. Nagu riik, nõnda peab ka teater alluma võimule – vahel
totalitaarsele, vahel demokraatlikule – ja selles elada on
keerukas.
Selleks, et teatris või mõnes muus kollektiivis läbi lüüa, on vaja
teatud iseloomujooni, mis on tihti täiesti vastupidised neile, mis tagavad hea
osatäitmise. Tähtsaim on näitlejal vist vabadusearmastus ja seetõttu ei suuda
just paljud näitlejad kollektiivis hästi hakkama saada. Mul on raske enamusele
alluda.
Kas sinu aktiivne individuaalne loominguline tegevus pole ka sellega
seotud, et sa pole koduteatris – Vene draamateatris – piisavalt hõivatud?
Vene draamateatril on väga vedanud näitlejatega, teatril on suur
hulk andekaid ja omapäraseid isiksusi vanemas ja keskmises põlvkonnas, aga ka
stuudiolasi, kes on vägagi lootustandvad. Näitlejate hõivatus on muidugi
muutlik. Hetkel olen ma seda vähem kui varem.
Aga niisuguseid ajajärke on
peaaegu igal näitlejal, seepärast ei või ma kurta, et just mina olen rollideta.
Arvan, et see pole minu draama, vaid rohkem Vene draamateatri enda draama.
Teatrist vabal ajal on lihtsalt vaja tegelda millegagi. Aga mul pole muid
hobisid peale teatri, seda arvesse võttes eksisteerib teater minu jaoks kogu
aeg.
Just vaba ajal olemasolu kannustas sind iseseisvale tööle? Jutusta
palun etendusest “Lou”. Tallinnas oli sellel Mati Undi lavastusel edu ja see
märgiti isegi ära diplomiga rahvusvahelisel festivalil “Monokkel”
Sankt-Peterburgis.
Jah, ma olen õnnelik, et kõik õnnestus. Täitus
mu unistus – mängida monolavastuses. Ja see teostus ainult tänu suurepärasele
lavastajale Mati Undile. Talle on teater maagia ja saladus, ime. Monoetendus on
alati pihtimus. Mulle on huvitav ennast avada ja selle kaudu puhastuda. Lou
Andreas Salome mõtted ja elutee on mulle väga lähedased.
Kuivõrd Mati Unt sind mõistab?
Meil on väga usalduslik
õhkkond. Ma saan temast aru ja tema usaldab mind, aga see innustab iga
näitlejat. Vahel mul pole proovimeeleolu, siis me lihtsalt räägime, loeme, aga
seda juhtub äärmiselt harva, kuigi, jah, seegi tuleb etendusele kasuks.
1997. aastal lavastus “Lou”, 1999. aastal “Antigone” – mõlemad koos
Mati Undiga. Miks?
Me leppisime kokku, et kui leidub huvitav
materjal, siis kohtume veel kord. Lisaks lavastajavõimetele on Mati Unt
entsüklopeediliste teadmistega inimene, kirjanik ja mõtleja. Nii tema kui ka
minu jaoks pole olulisim mitte näitleja mäng, vaid tekst. Mati muutis nii
“Lous” kui ka järgmises lavastuses kardinaalselt teksti. Temaga on väga meeldiv
töötada, sest tema teeb lavastust ja mina teen rolli. Me justkui eksisteerime
lahus. Ta aitab mind märkustega, oma lavastajapilguga. Ma ütlen välja oma
mõtteid, aga seejuures teeb kumbki oma tööd ja selles kahe alge kokkupuutes
sünnibki lavastus.
Harva kirjutab mõni dramaturg näidendi eraldi mõnele näitlejale.
Sinu jaoks tegi seda Aleks Platuun. Kuidas see välja tuli?
See
näidend oli justkui tellitud. Pärast Sankt-Peterburgi festivali pakkus Aleks
mulle koostööd. Minu idee seisnes selles, et ma mängin mehe rolli, dramaturg
pakkus, et selleks võiks olla luuletaja Kuzmin, aga lavastaja Mati Unt lisas
Antigone – antiikse kangelanna.
Tavaliselt nõuab monožanr pihtimuslikku
iseloomu. Individuaalsed jooned kanduvad üle tegelaskujule, nii et tõsistes
tekstilõikudes, milliseid on etenduses piisavalt, on olemas pihtimuslik moment.
Kuigi ma mängin meest, olen see ikkagi eelkõige mina ise.
Etenduses sa mängid tegelast, kes on olemuselt homoseksualist. Mida
sa tahtsid publikule veel öelda, lisaks sellele faktile?
Niisugune
fakt on olemas nii elus kui ka kunstis, järelikult tasub selle üle järele
mõelda. Selles lavastuses on tänu Mati Undile palju filosoofilisi mõtisklusi,
mis vahel lähevad üle ka huumoriks.
Millest on põhjustatud sinu huvi seksuaalelu anomaaliate
vastu?
Ma ise olen heteroseksuaalne ja järelikult on minuga kõik
korras. Aga miks niisugune teema? Paljud näitlejatarid unistavad, et kui juba
mängida mehe osa, siis kohe Hamletit. Mulle on see liiast. Aleks Platuun
soovitas, et kui naine mängib meest, siis peaks proovima homoseksuaali, sest
niisugusel mehel on naise hing. Ja sel juhul on ka selge, miks just naine
mängib meest. Ma olen antud juhul nii poeet Kuzmin kui ka Antigone – tegemist
on mehega, kellel on naiselik siseelu. Ta justkui ühendaks endas kaks alget,
nii meheliku kui ka naiseliku.
Ammu on selge, et seksuaalvähemused on
kunstis sageli liidrid ega jää milleski alla heteroseksuaalsetele, vaid pigem
ületavad neid. Kasvõi Nurejev, Tšaikovski, Djagilev, seda nimekirja võiks
pikendada. Nad pole olmest hõivatud ja võivad end täielikult pühendada
kunstile. Muide, “Platoni pidusöögi” teises osas räägitakse sellest, et keegi
on sündinud soo jätkamiseks, aga mõni teine jätkab oma ideede ja geniaalsete
mõtetega mõttelugu, mille samuti pärivad tulevased põlvkonnad.
Mis puutub
isiklikult minusse, siis ma arvan, et igaüks võib kasutada oma keha täpselt
nii, nagu ta just soovib. Jutt pole seksuaalvähemuste kaitsmisest, aga samuti
mitte nende hukkamõistmisest.
Kas õnn ja edu on sulle võrdväärsed mõisted?
Võrdväärsed, sest edu tähendab tunnustust. Ja iga näitleja tahab
olla mõistetud. Need vaid koketeerivad, kes väidavad, et on populaarsuse suhtes
ükskõiksed. isegi see, et nad sellest pidevalt räägivad, tõestab vastupidist:
rääkimine neid ju ei tüüta!
On ajakulg sinu jaoks kiire? Kuidas sa seda tajud?
Minu
aeg kulgeb kahes mõõtmes: välise ja sisemise ajana. Välised sündmused avalduvad
epohhis, milles ma elan. Ma rõõmustan väga kapitalismi üle – õitsegu ka
edaspidi. See on vabaduse aeg nii inimesele kui ka loomingule. Aga minu
sisemine kell käib isevärki rütmis. Ma arvan, et igal inimesel on tegelikult
oma isiklik aeg. Kui tal oli raske lapsepõlv, siis veab vanaduses. Ja
vastupidi. Inimesed, kes said varakult täiskasvanuks, jäävad lasteks kogu
eluks. Ma sain väga vara täiskasvanud tüdrukuks. Ja nüüd käib minu kell
tagurpidi.
Kuidas sobivad kokku lavatõde ja elutõde?
Selleks, et
näida laval siirana, pole vaja ilmtingimata elus üksnes tõtt öelda. Vahel tuleb
ka teeselda, kuid seejuures peaks püüdma jääda printsipiaalseks inimeseks.
Ennast mitte kaotada. Vahel vaimustud: ah, kui hästi ma seda osa mängisin! Aga
selle rolli taga on võib-olla kogu su elu nagu peo peal. Lavalt on näha, kuidas
ja millest inimene elab. Pole võimalik mõelda, et elan nii, aga mängima hakkan
hoopis teisiti. Kõik on omavahel tihedalt seotud.
Stanislavski rääkis, et geniaalsel näitlejal on 300 stampi, aga
keskmisel 15–20. Aga kasutama peaks neid kui maske: kodus kannad ühte, trammis
teist, aga tööl – kolmandat...
On inimesi, kes nii elavadki. Aga
asi pole selles, et tõeline näitleja mängib ainult laval. Elus pole selleks
aega ega ka mitte tahtmist. Kui sa mängid laval, siis pakub see nii rahulolu
sulle kui ka rõõmu publikule, lisaks saad veel palka. Aga mis mõtet on elus
mängida? See on tänamatu töö. Ja mida paremini näitleja mängib laval, seda
vähem harrastab ta seda elus. Ideaalis jääb ta üldse iseendaks. “Ole niisugune,
nagu oled,” ütles juba Nietzsche.
Tanja, millega sa oled seotud tulevikus?
Üksnes tööga,
sest minu amet ongi mu õnn. Mul on unistuseks mängida eesti keeles eesti
näitlejatega.
Mis sa arvad, Tanja, kas inimesele tasutakse alati tehtu järgi?
Öeldakse, et tõde võidutsevat alati. Aga vahel ei jätku kogu
elust, et seda ära oodata. Kuid kui inimene töötab, siis ta võib vähemalt
loota, et midagi saab ta ka vastu. Ja õige sageli see ongi just nii. Teine asi,
et töö mõiste on viimasel ajal veidi laiali valgunud. Inimene jookseb: tõttas
sinna, põikas tänna. Justkui tõesti töötaks, aga tõeline, tõsine tegu nõuab
siiski rasket tööd.
Ma olen veendunud, et nii armastuse kui ka vihkamise
kutsub inimene ise ümbritsevas esile. Ta justkui dikteerib oma auraga seda
suhtumist. Inimene on võimeline looma enda ümber headuse ja õilsuse aurat, aga
sel juhul talle ehk tõesti tasutakse panuse järgi.
Kas on vastuolu sõnade
“loominguvabadus” ja “võim” vahel?
Iga ühiskond – kommunistlik,
kapitalistlik – see on alati võim ja selle võimu haardes pole inimene kunagi
vaba. Jääda iseendaks ja tunda end vabana ei suuda igaüks. Tavaliselt õnnestub
see vaid väga andekatel inimestel, keda juba eluajal on tunnustatud kõrgete ja
geniaalsetena, teel enesetunnetuseni ja teel selleni, et endas orja maha
suruda, hukkuvad väga paljud.
Kas armastus on sulle tuttav?
Ilma armastuseta on raske
elu ette kujutada. Ja kui seda pole, siis mõtlen selle välja. Armastus on mind
muidugi mu erialal seganud. Olen alati armunud väga andekatesse inimestesse.
Inimesed, keda armastasin, on ära sõitnud või muul viisil lahkunud.
On teada, et paljud suured näitlejad ja näitlejatarid jäid elu
teisel poolel üksikuteks – Eleonora Duse, Anna Magniani... On see seaduspärasus?
Mulle tundub, et loominguline isiksus on juba põhiolemuselt
määratud üksindusele ega saa olla õnnelik. Sa ütlesid, et nad jäid üksikuteks.
Aga nad ju ka sünnivad üksikuna. Inimene läheb ära samasugusena, nagu ta siia
tuli. Ja isegi siis, kui ta on olemas ja töös väga õnnelik, ikkagi tõuseb ta
ühel hommikul ja meenutab Tšehhovit: “Milleks armastus, kui ta on jõuetu?
Milleks elu, kui pole surematust?” Paneb teekannu üles ja hakkabki kannatama.
Loominguline inimene leiab põhjuse kannatamiseks isegi siis, kus kõik on
pilvitu, ja põhjuse rõõmustamiseks seal, kus pole mingit rõõmu. See eriline
maailma tunnetamine on peidus tas endas.
Räägid sa endast?
Võib-olla. See, et mu elu on läinud
just nii ja ma elan üksi, tuleneb lapsepõlvest. Ja selles pole mingit
tragöödiat. Ma lihtsalt ei mäleta ega tea, mida tähendavad perepeod või
perekondlik hubasus. Ma olin haiglane laps, elasin ja õppisin sanatooriumis,
kodus viibisin harva. Ja see peegeldus kogu järgneval elul. Aga pole vaja
mõelda, et ma võõrastan inimesi ega armasta pidusid. Lihtsalt kõik, mis oli
lapsepõlves, jääb meiega kogu eluks.
Mul polnudki perekonda selle tavalises
tähenduses, minu noorem vend oli mulle ühtaegu vennaks ja pojaks. Hoidsin teda
ja vahel vihastasin ta peale, sest talle kulus nii palju aega, mida teised
kasutasid iseenda jaoks.
Mees ja naine on ju samuti rollid. Ainult mitte laval, vaid
elus.
Naise elukutse on minu jaoks keerulisem kui näitleja oma. Ja
mitte üksnes seepärast, et on vaja toitu valmistada ja koristada, vaid
sellepärast, et olla abikaasa tähendab ju elada teise inimese elu, tema
saatust, kogu elulugu. Mina olen kokku puutunud üpris iseseisvate inimestega ja
isegi kui ma oleksin tahtnud, poleks ma suutnud, midagi poleks välja tulnud.
See pole minu kutsumus. Mulle on märksa huvitavam näitleja amet. Aga neid kahte
kutsumust pole ma suutnud oma elus ühendada.
Mati Unt:
“Ta tuli mu juurde ja võlus mind ära sellega, et ütles, et on enam-vähem kõiki mu lavastusi näinud. Edevana ei uskunud ma teda. Kontrollisin ja selgus, et ta tõesti oli vaadanud.
Ta on venelane ja slaavi näitlejannad on teistmoodi kui eesti näitlejannad. Hästi emotsionaalsed ja eksalteeritud ja neid tuleb nagu tagasi hoida. Eestlasi tuleb rohkem ässitada. Teda tuleb rohkem pidurdada.
Tal on vist siiamaani unelm, et ta tahab eesti keele ära õppida ja saada eesti näitlejaks. Hakata eestlaseks. Mis saab olla veel kaunimat – integreerumine ja puha. Aga ega 40aastaselt naljalt ei õpi keelt ära, nii et mina olen püüdnud vaigistada teda selle koha pealt. Vastutust selle eest, et mina temast eestlase teeks, ei ole viitsinud ma enda peale võtta.”