24.10.2008, 00:00
Omas Kojas 20 aastat hiljem
Nõukogude Liidu kõige läänepoolsema bändi – ehk Hiiumaa heavy-bändi Omas Kojas – minevikus sorib Mart Kalvet.
Aastaks kirjutati 1987, kui äsja teismeliseks saanuna mangusin loa minna
üksinda elu esimesele rokk-kontserdile, Lenini-nimelisse kultuuri- ja
spordipaleesse Levimaratonile. Tuhandepealises, pikitriibulistesse
pükstesse, mulletitesse ja kummidermatiini rüütatud inimmassis
pälvisin kohe katarsise: lavale ilmunud Hiiumaa ansambel Omas Kojas
jättis templi mällu igaveseks, kujunedes elupõliseks
paleuseks.
Nõukogulik hallus ja tühisus haihtusid
pool-keelatud muusika kõrvulukustava ja silmipimestava esitusega
üles piitsutatud adrenaliinitormis. Mis sellest, et ma bändi
suuremate selja taga hüpeldes vaid hetketi silmasin, mis siis, et kuri
miilits konfiskeeris mu padrunilindi ja randmeka – mina olin näinud
tõelist heavy-rock-bändi, mis oli suurem kui elu ise, ja mu enda
elu oli saanud uue suuna.
Järgmised seitse aastat kaunistas
olulist lapikest mu toa seinast must-valge A5-vormingus trükis bändi
logo, pildi ja tutvustusega. Neid olid Omas Kojas kaks lauljat lavalt loopinud.
Mitte keegi ei teadnud siis veel, et järgmisel sajandil nimetatakse
selliseid asju eesti keeles flaieriteks.
1986: sünni-
ja tarifitseerimisvaevad
“Tõsise
rokkbändina alustasime 1986. aasta sügisel, kui olin pärast Peda
lõpetamist ja Virumaal peetud õpetaja-ametit otsaga Hiiumaale
tagasi jõudnud,” meenutab laulja Arvo Haav. “Seal ootas
ees (laulja, hiljem ka bassist) Kalev Räis, kellega koos olime eri
kollektiivides muusikat teinud juba 1970ndate esimesest poolest –
mõni mäletab ehk näiteks ansamblit Ajalik. Kuna meid kohalikus
kultuurimajas seega juba teati, saime õla kiiresti alla.”
Et näppudel üles loetavail Hiiumaa muusikuil olid juba
käed-jalad mujal tööd täis, koguti kaaslasi ka
Mandri-Eestist. Võrust pärit kitarrist Rein Voitka tõi kaasa
kolleegid, vennad Tiit Sedriku (kitarr) ja Mait Sedriku (bass). Trummariks
kaubeldi kogemustega Arvi Redi, toonane Magnetic Bandi
varu-löökriistamängija – “Mees, kes haaras pulgad,
kui Gunnar Graps lavale laulma läks,” selgitab pärnakast
kitarrist Aivar Vorman, kes tuli hiljem asendama perekondlikel põhjustel
lahkunud Voitkat.
Kui bänd valmis, oli tarvis seda ka
näidata – ENSVs lubati lavale ju vaid tarifitseerimise kadalipu
läbinud ansambleid. “Eks see üks imelik ettevõtmine
oli,” muheleb Arvo Haav. “Määratud oli Nõukogude
muusikaloomingu osakaal, mis oli päris suur, 75–80%. Lääne
muusikat ei peetud ametlikes ringkondades demonstreerimisväärseks.
Sellega meil probleeme ei tekkinud, kuna repertuaar oli sajaprotsendiliselt
enda oma: puhas Nõukogude raskerokk. Tarifitseerijatele tuli aga
näidata ka töötlemisoskust. Meie võtsime
väljapakutud paladest ette Uno Naissoo “Laulu
korstnapühkijast”. Muidugi lahendasime selle sootuks uues
võtmes – tegime sellest korraliku heavy-loo. Lisaks omalaadsele
muusikale pakkusime tarifitseerimiskontserdi publikule ja pealinna žüriile
aga ka midagi hoopis uut: tulime lavale iselaadseis rõivais ja maalitud
nägudega. Koos hoogsa show’ga sai tulemus suurepärane.
Erinesime teistest sedavõrd, et žürii juht tegi meile samas paigas
ettepaneku astuda üles Tallinnas peagi toimuval suurel rokk-kontserdil
Linnahalli jäähallis, ehkki sealsed esinejad olid juba
kinnitatud.”
Läbimurre ja vabalend
Nii tähtsa esinemise jaoks oli vaja säravat nime, mida otsiti
ägedalt. “See oli meie mänedžer Ain Tähiste, kes pakkus
välja sõnaühendi “omas kojas”. Nimi, er
iti selle käändeline vorm, oli nii omapärane, et tekitas kohe
kõiksugu seoseid ja mõtteid,” mäletab Arvo Haav.
“Meie soov oli teha just nimelt oma muusikat, esineda oma inimestele omas
kojas. Aini soovitatud nimi kiidetigi kohe heaks. Küll aga oli sellise
vormiga raske harjuda nii ajakirjanikel kui publikul – vahel pandi meid
kirja ansamblina Oma Koda, kord arvati koguni lätlasteks!”
Esimene suur raskema roki festival Eestis, Levimaraton, kujunes triumfiks
hoolimata vene miilitsate agarast vastutööst – veidi elavamalt
käituvaid noori peksti, paljud sõidutati juba enne kontsertide
algust hallis kongis minema. Hiiumaa esindusbänd pälvis seal
üleriigilise tähelepanu ning veetis paar järgmist aastat Eestile
tiire peale tehes – peamiselt ratastel, aga mitte ainult.
“Kord pidime esinema Saaremaal ja Tähiste organiseeris
eraviisilise lennureisi marsruudil Kärdla-Kuressaare,” meenutab
Aivar Vorman. “Lendasime “metsavahiga”, mille toppisime
bändi kola ja inimesi nii täis, et mina isiklikult seisin piloodi
taga, kõht vastu tolle selga. Parim panoraam, mida elus näinud
olen, avanes just seal rahvast täis litsutud piloodikabiinis.”
Ansambli tuntusele aitas kaasa siinmail enneolematu
šokk-glamuur. Omas Kojas oli esimesi Eesti hevibände, mis rakendas
selliseid “läänelikke” võtteid nagu
pürotehnika ja grimm. “Mõneti oli põhjuseks ehk minu
elukutse – keskkoolipedagoog,” nendib Arvo Haav. “Et
lapsed mind laval oma õpetajana ei näeks, tuli kehastuda kellekski
teiseks.”
Piiritsoonist, sõnumiga
1980ndate lõpp oli käreroki tegemiseks soodne aeg.
“Vene kord oli ju praktiliselt murtud ning noorte üks
põhilisi viise end väljendada oligi käia
“venevastastel” kontsertidel,” analüüsib Arvo.
“Eks sai väljendatud ka oma poliitilist suhtumist – nii
põletasime ühel esinemisel lõkkes ENSV lipu. Saaremaa
festivalil kirjutasin rinnale tollase Eesti peamise kommari Karl Vaino nime ja
panin sinna otsa viisnurkadega punase särgiräbala. Ja muidugi
lisasime ka oma sõnumisse pipart. Näiteks palasse
“Lennuk”, kus on kerges šifris loetletud meie tollaseid
valitsejaid: “Rüütel väljas toomepuude all –
mõõka pole, oda murtud tal...”.” Aivar omakorda
mäletab, et Arvol oli esinedes enamasti seljas midagi sini-must-valget.
Enamasti viisistati olulise sõnumiga, tugevaid Eesti poeete
– Runnelit, Üdi ja teisi. “Tol ajal ju mingit autoritasu
maksta ei tulnud, aga võimaluse korral küsisime ikka autorilt
luba,” tunnistab Aivar Vorman. “Lugesime aga parimate Eesti
luuletajate kogusid, otsisime sobivaid tekste, ning kui leidsime – kohe
käiku!” Soe ja viljakas töösuhe oli ansamblil poetess Ave
Alavainuga, kes kirjutas bändi nime ka laulu “Homme
ütlen” sisse (“Olen kandnud sineleid halle, / elus karastus
meel. / Rauda taon, ja teisi metalle / oma koja sees...”).
Ehkki kvaliteetset tehnikat ja show-atribuutikat aitasid hankida Kärdla
ennastsalgavad kultuuritöötajad (mõlemad mehed meenutavad
ohtrate tänusõnadega kultuurimaja juhatajat Maret Kõmmust)
ja innukas asjaajaja Ain Tähiste, oli bänditegemine Nõukogude
okupatsiooni tingimustes siiski märksa keerulisem kui
tänapäeval. “Sõitsin järjekordsesse proovi –
praamiga üle mere, aga tol ajal pidi ju Hiiumaale pääsemiseks
olema passis ka vastav tempel,” meenutab Aivar Vorman intsidenti
piiritsoonis. &ldquo
;See mul tänu Artsile (Arvo Haavale), kes ametliku küllakutse tegi,
ka oli, aga tol korral olin passi üldse maha unustanud. Avastasin kurva
tõiga alles Vene piirivalvurite ees seistes. Ega midagi, pandi mind
praamile, et sõida aga mandrile tagasi. Ootasin, kuni alus oli
meetri-poolteist merele saanud ja hüppasin siis tagasi Hiiumaa pinnale. Oh
taevas, kus läks jamaks! Mind pandi kohe trellide taha ja kes teab,
millega see nali oleks lõppenud, kui Tähiste poleks jälle
kultuuriosakonna juhataja käest abi saanud. Too helistas kohaliku
julgeoleku ülemale ja lõpuks lasti mind välja, ehkki moraali
loeti tund aega, nii et tatti pritsis.”
Omas Kojas
firmamärgiks oli lisaks teravatele maakeelsetele tekstidele ja
teatraalsetele esinemistele käre, kaasakiskuv ja süngetooniline
muusika. Asutajaliikmed Kalev ja Arvo said esmase inspiratsiooni sellistest
ansamblitest nagu Led Zeppelin, Deep Purple, Black Sabbath, Uriah Heep, Jethro
Tull; Aivar Vorman lisab isiklike mõjutajatena veel Rushi, Pink Floydi
ja “muud taolised tolle aja raske- ning progerokk-kahurid”.
Välismaa ega võõrkeele suunas ometi ei kiigatud. Arvo Haav
on resoluutne: “Ei tekkinud üldse mingit küsimust. Teadsime,
kes me oleme – eestlased omas kojas –, ning soovisime, et seda
teaksid-tunneksid ka meie kuulajad. Läände esinema me eriti ei
püüelnudki. Pidasime küll plaani teha ühine trett Soomes
koos bändiga Kolmas Nainen, ent neil võttis plaadi valmistamine
kaua aega ning asjad jäidki lõpuks venima. Eestis aga tegime
küll tihti turneesid koos mõne teise ansambliga, päris
sagedasti Rakvere pundiga Okaspendel.”
“Nii sagedasti,
et paljud arvasid, et tegu on ühe bändiga, mille nimi on Omas Kojas
Okaspendel,” lisab Vorman muigamisi.
“Aga pool
on mul ikkagi alles...”
Tihe tamp hakkas end
aga ühel hetkel tunda andma. Varsti pärast kitarristivahetust ja
hoolimata sellest, et väärt loomingut aina juurde sigines, lahkus
trummar Arvi. “Aeg oli lihtsalt selline,” tõdeb Arvo Haav.
“Noortele meestele avanesid uued rajad, ei olnud enam mahtigi ainult
prooviruumis ja lavalaudadel tallata. 1989. aastal leidsime Haapsalust uue
trummari, kellega sai tehtud ka paar esinemist, aga siis oligi aeg sealmaal, et
rahvas nõudis juba midagi uut – eeskätt oma riiki. Ka oli
selleks ajaks kadunud meie muusika uudsus ning sarnaseid kollektiive tekkis kui
seeni pärast vihma.”
Mehed jäävad oma panuse
hindamisel Eesti muusikasse tagasihoidlikuks. “Eeskujuna on meid maininud
vist Taak ja mõned teised sarnase olemisega muusikategijad – pigem
eestikeelsed ning rajuma saundiga mitte-väga-noored bändid,”
arvab Aivar Vorman. “Küllap me teatud põlvkonnale ja
tõsisema roki austajatele jälje hinge jätsime.”
Iseenesest mõista ei saa jätta küsimata, kui suureks
hindavad teenekad härrad šansse, et Omas Kojas oma rahvale veel
esineda võiks. “Minul on kidrad ja võimud olemas, Arvil
trummid ka, teine kidramees Tiit peaks samuti veel tegev tantsumuusik olema,
nii et päris võimatu selline perspektiiv ei ole. Kalev ja Arts
saavad ikka hakkama,” on Aivar optimistlik.
Ka Arvo ei
välista taasühinemist: “Paari aasta eest sai isegi prooviruum
välja vaadatud, ent mehed on ikka veel liialt lennus, laiali, nii et
paraku pole sellest seni asja saanud. Aga tahtmist ikka on veel ehk miskit koos
ette võtta.”
Helinditest: Omas Kojas Internetis:
www.estonianmetal.com/bands/omas_kojas
2006. aastal ilmus Hiiumaal kaduvväikese tiraaži ja olematu leviga retrospektiivne Omas Kojas plaat “1987–1989”, kuhu on koondatud enamik säilinud materjali ehk viis Linnahalli stuudios profi- ja kaheksa Kärdla kultuurimajas amatöörtehnikaga salvestatud pala.
www.estonianmetal.com/bands/omas_kojas
2006. aastal ilmus Hiiumaal kaduvväikese tiraaži ja olematu leviga retrospektiivne Omas Kojas plaat “1987–1989”, kuhu on koondatud enamik säilinud materjali ehk viis Linnahalli stuudios profi- ja kaheksa Kärdla kultuurimajas amatöörtehnikaga salvestatud pala.