Õnnelik maailmalõpumeister

Populatsioonigeneetik Mari Järve (28) ulmeromaan “Esimene aasta” räägib sellest, kuidas näeb maailma lõpp välja Eestist vaadatuna. Kirjandusest, biorelvadest ja inimese loomusest räägib temaga Peeter Helme.

Tartu Ülikooli molekulaarbioloogia doktorant Mari Järve (28) sulest ilmus äsja hoiatuslik ulmeromaan „Esimene aasta“. Justkui Hollywoodi filmis vallandavad selles terroristid hukatusliku ebolaviiruse tüve, mis tapab suure osa maailma elanikest. Need, kes ellu jäävad, peavad õppima varasemast hoopis teisiti toime tulema, sest tsivilisatsioon, nagu meie seda tunneme, on kadunud. Kuid erinevalt Hollywoodi filmist ei toimu Järve debüütromaani tegevus mitte Washingtonis või Los Angeleses, vaid Eestis. Täpsemalt autorile koduses Lõuna-Eestis, kus kümmekond ellujäänut end piisknakkusena inimeselt inimesele kanduva viiruse eest varjavad ja peavad tasapisi õppima toime tulema – nii tänapäeva inimestele võõraks muutunud põllupidamise kui igapäevaseks eluks tarvilike tööriistade parandamisega. Veelgi olulisem – ja selle ümber Järve romaan peaasjalikult ka keerleb – on aga see, et need erineva elukogemusega inimesed peavad õppima omavahel toime tulema. Miks kirjutas elurõõmus neiu, kes lisaks õpingutele ja kirjutamisele tegeleb Viljandimaal talupidamisega nii sünge raamatu, sedavõrd sünge raamatu, käis tema käest uurimas Areeni kirjandustoimetaja Peeter Helme. Nagu vestlusest selgub, ei olegi raamat tingimata nii tumedates toonides – selles leidub optimistlikke noote, sest keskmes on inimsuhted ning omamoodi on tegu looga sellest, et inimese võimed on tihti suuremad, kui me ise arvame. Ka ei pea Järve romaanis toimuvat kataklüsmi tõenäoliseks, sest kuigi võimsad biorelvad on inimkonna teenistuses olemas, siis „laboreid, kus sääraste asjadega tegeletakse valvatakse [--] ja minu meelest on praktiliselt võimatu, et mõni riik hakkaks bioloogilist relva laiaulatuslikult kasutama.“ Jääb veel terroristide võimalus, nagu „Esimeses aastas“, kuid seegi pole väga suur.