Stsenarist Paavo Piik
Režissöör Priit Pääsuke
Osades Maiken Schmidt, Evelin Võigemast, Hendrik Toompere jr, Piret Krumm, Katariina Tamm, Priit Pius jt.
Kinodes alates 20. oktoobrist.

Olen tundnud „Keti lõpu“ autorit Paavo Piiki kaheksa aastat. Paavo on sättumuselt aktsepteeriv, pigem lepitav kui moraliseeriv või provotseeriv tüüp. Sestap ei osanud ka 2012. aastal Priit Võigemasti lavastuses esietendunud Linnateatri „Keti lõpu“ ootamatu lõpu peale ärrituda nagu Mihkel ­Kunnus omal ajal: „Panna Arvo Pärt ecstasy’t õigustama on sama suur kujund ja kunstitõde kui ... perfonks, mida korraldavad paukherneid tänavale loopivad tattnokad – kindlasti mõjub ja punkt. Ei ole diip, no tõesti ei ole!“

Vastuolulises lõpustseenis, kus kiirtoitlustuskoha teenindaja (lavastuses Evelin Võigemast, filmis Maiken ­Schmidt), Arvo Pärt (lavastuses Priit Võigemast, filmis Tiit Lilleorg) ja töötu, ent kõrgelt haritud noormees (lavastuses Alo Kõrve, filmis Hendrik Toompere jr) söögilaua taga istudes E-d tarbima valmistuvad, oli mu meelest vähemalt Võigemasti lavastuses siiras lepitusetaotlus. Ka ei tarbinud siis keegi narkootikumi, tabletid jäid lava pimenedes asjaosaliste ette lauale lebama. Pärdi puhul oleks selline akt ka liiane, ta on iseendana piisavalt nihkes. Hendrik Toompere jr kehastatud noor humanitaar räägib Priit ­Pääsukese filmis E eelistest aga sellise kavala innuga, et tekib ikkagi küsimus narkopropagandast. See häirib vahest kõige rohkem neid, kes narkootikumide osa uusiseseisvusaegsete põlvkondade elus seni eiranud on. Teatris toimis „E-xit“ ka metatasandil: laual lebavad tabletid olid originaalne, vaimukas osutus teatrielamuse kohustuslikuks osiseks loetava puhastava, ilmutusliku katarsise kohatisele tehislikkusele. Priit Võigemast üritas teatrilavastuses tinglikkuse-puhvrit Lars von ­Trieri filmi „Melanhoolia“ algust tsiteerides kasvatada: „Melanhooniaga“ sarnaselt on tegemist apokalüptilise olukorraga, kiirtoidukoha viimase päevaga. See lõpuootus töötas omakorda kiirendi, tihendaja, nihestajana.

Pääsukese filmi juures häirib tegevuspaiga ebausutavus ja samaaegne vähene ­tinglikkus: suurte klaasseintega, valgusküllase, otsekui elu näitelava või moraalse panoptikumina kujundatud kiirtoidukoht on ebaloomulikult läikiv ja steriilne, nähes välja, nagu oleks eile avatud. Tegemist on silmanähtavalt kunstliku, lavastatud kohaga. Ruumi tinglikkust aga ei tõsteta kunstiliste nihestustega piisavalt esile. Pääsukese samuti valdavalt siseruumides üles võetud muusikalisest improvisatsioonist rääkiva dokumentaalfilmi „Impromptu“ puhul lummasid just Mart Tanieli võimsad sisepanoraamid. „Keti lõpu“ režii (operaator Meelis Veeremets) on aga jõuetult telefilmilik.

JÄNKUD: Menukas stand-up-tandem Piret Krumm ja Katariina Tamm kehastavad „Keti lõpus“ tüdrukuteõhtule suunduvaid „jänkusid“, kes tulevad kiirtoidurestorani peoeelset krunti tegema. Foto: Forum Cinemas AS - ESTONIA

Filmi alguses näeme kiirtoidukettide reklaamidest pärit klišeelikku klippi õnnelikest friikartuleid ja burkse nosivatest perekondadest. Avastseenile vastanduvad toidukoha külastajate elulised sketšid, mida rikkumata Maiken Schmidt leti tagant – „moraalse panoptikumi“ vahitornist – miimikas ja pilgus avalduva varjamatu hinnangulisusega jälgib. Piik on näidendiga võrreldes stsenaariumi täiendanud kahe stseeniga: toidukoha teenindaja (Schmidt) pageb isa-ema eest metsa ja võetakse seal rollimängusõdurite poolt vangi ning kiirtoidukohta külastab venelasest rekajuht. Mõlemad olukorrad on lahendatud veidi üheplaaniliselt, naivistlikult: näe, venelane on inimene; näe, tüdruk jookseb elu eest ära metsa.

Esilinastuspeol arutasime Paavoga kunstniku vastutuse üle. Seda, kuivõrd näidendis ja stsenaariumis kujutatud suhted peegeldavad kirjaniku enda usku (või selle puudumist) elutervete lähisuhete võimalikkusse. Ja kas see on ikka hea, kui kunstnik oma kunagisi neuroose laval või linal võimendab, röövides sellega ehk usu ka kelleltki teiselt (eriti arvestades, et filmi sihtrühm tundub olevat nooremapoolne publik). „Kõik on pekkis,“ sobiks hästi „Keti lõpu“ slogan’iks. Noorte inimeste suutmatus keemiliste abivahenditeta iseendaga kontakti saada tugevdab ahistatuse tunnet veelgi. Õnneks on Arvo Pärt, kes ei vaja E-d; kes on päris; keda ükskord olevat nähtud Keila Statoilist kabanossi ostmas.