30.08.2007, 00:00
Palun veel raamivaba teatrit!
“Haned võlgu”
Autor Villu Tamme. Lavastaja ja kunstnik Jaanika Juhanson. Muusika Villu Tamme ja J.M.K.E.
Mängivad Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia seitsmenda lennu teatritudengid.
Teatrilabori etendus Von Krahli teatris 20.–26. augustil.
Teatrilabori “Haned võlgu” on allakirjutanule selle suve teatrinaelaks, seda enam, et ta etendus sobivalt suve viimastel päikesepäevadel, mil alternatiiviks kultuuriüritustele oli veel lõpuks soojaks läinud merevesi. Nagu etenduse juurde antud roheliselt paberilt lugeda, teeb lavastuses kaasa vaid üks diplomeeritud näitleja, esimene näidend on see stsenaristile, valgustehnik on esimest korda puldis ja videokunstnikku ei võetud filmikooli vastu. Pealegi võib bänd hilineda, kostüümid ei pruugi anda edasi näitleja täpset karakterit ja üks näitleja räägib vahepeal vene keeles. Ja üleüldse, nende tarbijakaitsealaste hoiatuste lugemine võib rikkuda teatrielamuse, hoiatavad tegijad. Neid hoiatusi oli veel ja need mõjusid kokku omalaadse manifestina, juhatades sisse kunstlikest liialdustest ja piirangutest puhta, eluliselt ettearvamatu teatri.
Lavastajale (Jaanika Juhanson) oli “Haned võlgu” oma eelarvamustevabale lihtsusele vaatamata
keeruline töö, sest tegelasi on palju ja tegevusliinid ristuvad alles punknäidendi lõpus. Pealegi tuleb sisse tuua UFOd, haned, kass jalgrattal ja ingel. Midagi ületamatut selles polnud, nagu näha võis. Leidlikult mähkis lavastaja mitut osa mänginud näitlejad etenduse lõpul riidekookonitesse ja nende rolli märkisid vaid peakatted või hääletoon.
Aimamatutest kõrgustest lavale laskunud Ingel (Marilyn Jurman) oli üks etenduse
meeldejäävamaid tegelasi nagu ka Johannes Veski omasoomeelelise Tiiduna, Merilin Kibrits kassi ja politseinikuna ning Anatoli Tafitšuk peategelasena. Hea osatäitmine ka koreograaf Päär Pärensonilt, kes JOCis nimilaulu ja au J.M.K.E-le, kes viitsis peaaegu nädal otsa igal õhtul laval saatemuusikat mängimas käia.
Muidugi oleks Villu Tamme kaksteist aastat tagasi kirjutatud näidend võinud laval olla juba vähemalt kümne aasta eest, aga siis poleks tulemus kindlasti olnud see mis praegu, ja kas oli tekst kirjutatud sedavõrd aegumatult või oli antud juhul lavastaja asju omatahtsi suunanud, kõlas see lugu päevakohaselt ka praegu, mil vähemuste lõimumismured eriti teravad.
Autor Villu Tamme. Lavastaja ja kunstnik Jaanika Juhanson. Muusika Villu Tamme ja J.M.K.E.
Mängivad Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia seitsmenda lennu teatritudengid.
Teatrilabori etendus Von Krahli teatris 20.–26. augustil.
Teatrilabori “Haned võlgu” on allakirjutanule selle suve teatrinaelaks, seda enam, et ta etendus sobivalt suve viimastel päikesepäevadel, mil alternatiiviks kultuuriüritustele oli veel lõpuks soojaks läinud merevesi. Nagu etenduse juurde antud roheliselt paberilt lugeda, teeb lavastuses kaasa vaid üks diplomeeritud näitleja, esimene näidend on see stsenaristile, valgustehnik on esimest korda puldis ja videokunstnikku ei võetud filmikooli vastu. Pealegi võib bänd hilineda, kostüümid ei pruugi anda edasi näitleja täpset karakterit ja üks näitleja räägib vahepeal vene keeles. Ja üleüldse, nende tarbijakaitsealaste hoiatuste lugemine võib rikkuda teatrielamuse, hoiatavad tegijad. Neid hoiatusi oli veel ja need mõjusid kokku omalaadse manifestina, juhatades sisse kunstlikest liialdustest ja piirangutest puhta, eluliselt ettearvamatu teatri.
Lavastajale (Jaanika Juhanson) oli “Haned võlgu” oma eelarvamustevabale lihtsusele vaatamata
keeruline töö, sest tegelasi on palju ja tegevusliinid ristuvad alles punknäidendi lõpus. Pealegi tuleb sisse tuua UFOd, haned, kass jalgrattal ja ingel. Midagi ületamatut selles polnud, nagu näha võis. Leidlikult mähkis lavastaja mitut osa mänginud näitlejad etenduse lõpul riidekookonitesse ja nende rolli märkisid vaid peakatted või hääletoon.
Aimamatutest kõrgustest lavale laskunud Ingel (Marilyn Jurman) oli üks etenduse
meeldejäävamaid tegelasi nagu ka Johannes Veski omasoomeelelise Tiiduna, Merilin Kibrits kassi ja politseinikuna ning Anatoli Tafitšuk peategelasena. Hea osatäitmine ka koreograaf Päär Pärensonilt, kes JOCis nimilaulu ja au J.M.K.E-le, kes viitsis peaaegu nädal otsa igal õhtul laval saatemuusikat mängimas käia.
Muidugi oleks Villu Tamme kaksteist aastat tagasi kirjutatud näidend võinud laval olla juba vähemalt kümne aasta eest, aga siis poleks tulemus kindlasti olnud see mis praegu, ja kas oli tekst kirjutatud sedavõrd aegumatult või oli antud juhul lavastaja asju omatahtsi suunanud, kõlas see lugu päevakohaselt ka praegu, mil vähemuste lõimumismured eriti teravad.