Võrreldes Vahur Kraftiga oli Lipstok märksa poliitilisem valik. Õigupoolest annab teist nii poliitilist kandidaati otsida. Alles hiljuti tegi mees hiilgavat karjääri, tõustes Riigikogu esimese asespiikri kohale. See on vaid sammuke spiikri kohast, kes on teatavasti teine mees/naine riigis ja asendab vajadusel presidenti. Mitte panga oma, vaid riigi pead.

Keegi ei saa süüdistada Lipstokki rahanduskogemuse puudumises. Ta on olnud Eesti rahandusminister, tõsi küll, kümme aastat tagasi. Ta on olnud ka majandusminister. Ta on olnud isegi ENSV rahandusministri asetäitja.

Ometi väitis just Lipstok ise enam-vähem täpselt viie aasta eest, kui läinud korral Eesti Panga presidenti otsiti, et see ametikoht eeldab makromajanduslikke teadmisi, mida temal ei ole. "Panganõukogu väärikate vanahärrade seltskonnas peaks olema teaduslik kraad."

Toona Lipstok keeldus, nüüd on tema nimetamine veel üksnes president Arnold Rüütli allkirja taga. Õnnitleme keskpanka - ta on igatahes saamas töökat presidenti. Lipstok on pidevalt olnud üks ametitega koormatumaid poliitikuid. Tal läheb näiteks korda juhtida korraga parlamendi majanduskomisjoni (kõige usinam eelnõude menetleja) ja Haapsalu linnavolikogu.