09.08.2004, 00:00
Pärast sultsiidikatset. Augustiteeside mustand
- No nüüd said kõik ennast välja elada. Rohkem kui õllesummeril.
- Kõik möllasid! Peded said kolki! Kommarid said kolki! Rahvuskehand päästeti! Rahvas rõõmustab!
- Kas see oleks ikka hea, kui kogu rahvas oleks poliitiliselt aktiivne? Kas tagajärjeks polekski mingi totter, kuid rahvale armas riigike, mida meile tuntud praeguste jälkide tüüpide (v.a. president) asemel juhiksid mõnusad, “rahvapärased” paksased, saparmuratid ja meciarid?
- Seal ei debateeritaks, seal oleks konsensus ja heaolu. Õnn, ütleks seltskonnajakirjad, kui neid ilmuks.
- Ma olen rahvavaenulik? Võibolla. Defineerige mulle rahvast, palun.
- Ma lugesin netist “rahva” ettepanekuid, ja ma tahaks arvata, et see ei ole tõsi, et see on vaimuhaigus või üle keskmise joove.
- Lugege kokku, mitu homo tegelikult Hanno Soansi pöördumisele allakirjutajate hulgas oli.
- Suurepärane demagoogianumber: pöörata sallivuseteema, inimlikkuseteema, vägivallateema, rahvusluse kuritarvitamise teema, avalikul ametikohal töötava isiku pädevuse ja piiride teema mingiks anaalseks kakanokude jamaks...
- ...kus pedofiilil ja pederastil vahet ei tehta...
- ... ja muide, kui paar aastat tagasi inglise tabloidid kütsid üles pedofiilidevastast kampaaniat – vist “Name and Shame”, siis ründas rahvas paari õnnetu lastearsti vastuvõturuume. Nende ainsaks veaks oli sõna “Pediaater” sildil.
- Ärme kasutame võõrsõnu, niikuinii ei saada neist aru.
- Muidugi ei saa netikommentaaridest teha mingit järeldust.
- Miks ei saa? Netile pääsevad ligi reeglina jõukamad ja haritumad inimesed!
- Kes kirjutavad seal mitme nime all sama juttu.
- Seda enam on see on kurb järeldus. Ma ei räägi jälle õnnetutest homodest või mingist väljaspool vastavaid ringkondi tähtsusetust paraadist, ma räägin mulle kui eestlasele ja ka Euroopa Liidu kodanikule piinlikkusttekitavast tundest. Ma olen ka rahvuslane (olgu, Lauri Vahtre on tubli, kuid teistsugune rahvuslane), aga kodumaise natsipartei (okei, sama hästi võib see ka uus, vanast teovõimsam kompartei olla) olemasolu hirmutab mind. Ärge öelge, et seda pole olemas. Seda pole lihtsalt vormistatud.
- Kes sellise mõttelaadi olemasolust räägib, on automaatselt homo ja kommunist.
- Ja isegi kui asi oleks selles, et “terveksravitud” homod hakkaks rahvast juurde tootma, siis kas eesti rahva idee on tõesti mõtteta paljunemises?
- Küsimus on rahvuskultuuris, mitte lihtsalt eesti inimeste masstootmises.
- Või ongi asi massides? Agraarpoliitikust presidendi valitsusajal? Vili võrsub, kari kasvab, Märt Sults rääkis ju ka inimestest, ka naistest kui loomadest.
- Eestlane on enesekriitikata rahvuse esindaja. Tõega. Meil ei ole mitte mingit eneseirooniat. Me oleme jube tõsised. Me oleme väga vana rahvas.
- Aga miks me peakski olema eneseiroonilised? Me oleme rohkem kannatanud kui juudid, eks! Me oleme nii targad ja nii puhtatõulised, eks! No kus meid tiblad rõhusid! Kus nüüd näitame kõigile!
- Ja muidugi, kõige lihtsam on nüüd rääkida, et kogu kampaania on kuidagi seotud venelastega, seda juhitakse Pikalt tänavalt või siis Simon Wiesenthali keskusest.
- Oh, ja need Adolfiga T-särgid seal vanalinna poeaknal...
- Onju, Adolf oskas mõningaid küsimusi lahendada? Ja kuidas veel...
- Ja need uue aja juunikommunistid, mingid Rauad, tegelikult “vasakpoolsed” “intelligendid”, muidugi seksuaalselt kahtlased tüübid, kellega Pika tänava kontor, juudid ja vabamüürlased manipuleerivad. Rahvuslasel hakkab paha, ta saab aru, miks Adolf teatud raamatuid põletas.
- Aga tegelikult räägiti Soansi kirjast kui kunstitegelaste kirjast. Et kunstitegelased... rahva kulul käkerdajad...sitapurgid... öök!
- Mis võõrastav ja vaenulik... (vabandust, Hando R, kui sa nii ei mõelnud; aga kuidas seda luulerida täna, aastal 2004 käsitleda?)
- Täna räägid “sallivusest”, homme reedad Püha Eesti Kodumaa.
- Ei viitsi enam lärmata. Aga see on tõsisem debatt kui ettevõtete tulumaksu üle käiv.
- Netikommentaaride ja arvamusartiklite miksimisel tekkiv näitemäng kirjutaks end peaaegu ise. Kus on produtsent ja lavastaja?