Parem- ja vasakmarss
Viimase aasta-paari jooksul on tulnud hämmastusega jälgida, kuidas loovharitlaste või ühiskonnateadlaste sõnavõtte on nn. paremate poliitikute poolt hakatud nimetama vasakpoolsete intelligentide virisemiseks, võrdsustamise ja Ameerika-vastalisuse õhutamiseks.
Jääb mulje, et üksmeelselt parempoolse liiklusega Eesti eduteel üritavad haritlased ja kunstirahvas järgida vasakpoolse liikumise reegleid, nii vana new left´i järgides. Kohe tehakse ka üldistus, et ah, need intelligendijobud on ju alati olnud vasakpoolsed, "eelänamlased" (kui kasutada Villem Ernitsa toredat terminit), tuletatakse meelde 1940. aastat, nõukogude aega jne.
See kõik sunnib nagu iseennastki analüüsima. Rohkem kui kolmekümne aasta vältel on mind jõutud nimetada küll nõukogudevastaseks, siis rahvusradikaaliks ja nüüd lõpuks ka kommunistiks, kuigi ma ei tea, et mu poliitilised veendumused oleksid kogu selle aja jooksul kuigi oluliselt muutunud, ka mitte tegevusala. Selgub, et püsivad vaated võivad saada teise nime tausta nihkumise tõttu.
Lähen mina kunstinäitusele, kuulan kontserti, loen noorte kirjameeste raamatuid – ega leia selles kõiges kübetki ei ägedat rahvuslust ega egalitaarset sotsialismi. Teosed on praegu postmodernistliku naiivitsemise tõttu sageli nagu ajast väljas, mängulised, virtuaalsed, satiirilised või lihtsalt absurdsed, mitte ühtegi tuttavat ideoloogiat järgivad.
Vabadussõda muutus kirjanduse ja kunsti teemaks üsna ruttu, meil pole aga ette näidata ühtki ulatuslikumat ja üldistavamat teost stagnaaja, perestroika, 1980–1990-ndate suure murrangu kohta. Ei tulegi esmameenutamisel muud meelde kui Andrus Kivirähki "Ivan Orav" ja Mait Rauna "Wake up", mis neid muutusaastaid on kajastanud. Ja kummaski pole vasakpoolsuse lõhnagi, pigem irooniat ja eneseirooniat.
Kui perestroika-avalikustamisajal ja iseseisvumistuhinas jõudis teostesse ka pisuke rahvuslik ja tõsine ajaloolise tõe noot, siis juba 1990-ndate keskpaiku hakkasid domineerima postmodernistlikud, üldisema tähenduseta, rahvavõõrad teosed või väga kiire ja põlastav iroonia taastatud vabariigi kohta. Suurema võitluseta sülle kukkunud iseseisvus oli loovharitlastele juba algusest peale peamiselt naeruväärne, sest just samal ajal kerkis esile ka uus, nõukogudevastasuse mõttes ilmsüüta põlvkond. Ju oli nende jaoks too ättide iseseisvus üks suur jama, sest kohe hakkasid ka värsked valitsused kultuurilt pappi vähemaks võtma. Sellega reedeti, et uue põlvkonna kultuurihuvi pole mitte ideoloogiast või missioonitundest kantud, vaid peamiselt pragmaatiline – papine huvi. Näitustele pandi küll nimeks esimesest kättejuhtunud filosoofiakursusest võetud kõlavaid ja laialt levinud teese, mil polnud magedate piltide, vidiode või installatsioonidega kõige vähematki pistmist, hädiseid noorurite luuletusi analüüsiti ikka kohe Nietzschet ja Foucault´d tsiteerides, sõna ´hea´asemele tuli igas kontekstis `mega´, ´super´, ´giga´, ´kultus´ jne. Parematele poliitikutele peakski selline libakultuurharitlase tüüp sobima, sest üldiselt mõeldakse ju ühessamas paradigmas.
Aga ei, mõned tänamatud "intelligendinärud", peamiselt "vanad peerud" hakkasid domineerivat paremmarssi kritiseerima, ja kes seda julges teha, oli ju iseenesestki mõista kas armetu kaotaja või kommunistiidu. Tuleb tunnistada, et liiale on kulturnikud läinud mõnikord küll, mulle hakkas väga vastu ühe erakonna tituleerimine kultuuripiduriks, kui just see erakond (sisevastuoludest hoolimata) suutis käivitada Eesti Kunstimuuseumi ehitamise. Ja üldse: igasugu auhindu antakse ainult konkreetsele teole, teosele või isikule, nii heas kui ka halvas mõttes. See oli väga loll auhinnaprojekt ja selle üleandmist oli piinlik vaadata.
Aga niisama rumal on jutt kultuuritegelaste vasakpoolsusest. Vene ajal üritatigi jätta muljet, et kogu maailma haritlaskond on prokommunistlik, otsiti vägisi näiteid ja poogiti kõigile juurde vasakpoolsust. Tegelikult on kultuur olnud poliitilises mõttes niisama kirju kui muugi ühiskond. Ja hoopis levinum ning üldisem on olnud rahvusvaheline ja üleajaline apoliitilisus. Angažeeritud kunsti käekäik on ikka olnud kurb ja kuulsusetu.
Ei näe põhjust, miks just praegu oleks vaja ajada poliitiline ja majandusvõim tülli kultuuri- ja teadusharitlastega. Tunnistagem, et riik on kultuuri ja teaduse soodustamiseks teinud palju rohkem kui Eesti Vabariik enne sõda, juba ajalooliste iseärasuste tõttu. ENSV aeg ei tule oma erandlikkuse pärast arvesse. Küll on aga erakapital olnud kultuuri toetamisel EV-s äärmiselt ettevaatlik, nende toetusrahad on läinud valdavalt spordile ja meediale. Aga samas tuleb ka tunnistada, et polegi eriti palju neid teoseid või autoreid, mis ja kes tõesti vääriksid ka laiemat tunnustust kui oma sõpruskonna heakskiitu. Ärimees tahaks ilmselt toetada mõndki tulevikutegijat, aga kuidas teda ära tunda? Kellest saab Wiiralt või Tammsaare või Pärt? Kes söandab endale kunstis ka suuri eesmärke seada? Vallutada eesti rahvas või Euroopa kultuurihuviline? Kus need mehed ja naised on?
Kultuur ei ole minu jaoks miskipoolne, ta on Lotmani mõistet kasutades semiosfäär, mis meid ümbritseb ja millesse me oma märke lisame. Sellesse kuulub ka massi- ja tarbimiskultuur, sest see on keskkond, mida meie ühiskond täna just siin vajab, nagu nn. kõrgkultuurigi.
Kultuuri vasakpoolne mulje tuleneb aga sellest, et kultuuri eesmärgiks on lõppkokkuvõttes kogu ühiskonna hõlmamine, ühine keel, kõigile kättesaadav märgisüsteem. Kunsti omakasupüüdmatust loomusest kirjutas juba Kant. Kunstnik võib olla kuitahes ahne, kunst ei ole seda kunagi. Sellest teesist ei saa paremmarssijad enamasti aru. Ka väga esoteeriline kunstiteos küsib end üldmõistetavaks, kõigile oluliseks – nii on see ajaloos juba palju kordi juhtunud. Aga üldmõistetav ja -hinnatav saab olla vaid see, mis ongi üldine, ühendav, üleajaline.
Andres Langemets
Eesti kultuur on poliitilises mõttes niisama kirju kui muugi ühiskond.
