Pastels/Tenniscoats “Two Sunsets”
Tõlkes pole midagi kaduma läinud. Kui sa ikka sisimas oled kinganinapõrnitseja ja korralik indie-pussy, siis pole vahet, kas sa elad Šotimaal või Jaapanis. Kaks väikest indie-hiiglast – Glasgow’ veteran The Pastels, kes erinevalt oma kaasaegsetest suutis püsida lainel nii 80ndatel, karmidel 90ndatel kui ka uue aastatuhande alguses, ning psühhedeelsed indie-ilutsejad Tenniscoats Tokyost. Kaks legendi omas seltskonnas, üks ühine album. Plaat, mis libiseb aeglaselt mööda une ja ärkveloleku vahelist õhukest piiri ega tea midagi suurtest materiaalsetest ambitsioonidest, eksistentsiaalsest või sotsiaalsest ängist, või siis ergutitest. Unes ei kammitse sind miski. Unes on kõik võimalik. Isegi lendamine või teleportatsioon Tokyost Glasgow’sse ühe sekundiga.
Nimilugu “Two Sunsets” kõlab (vähemalt minu tuimadele idaeurooplase kõrvadele) nagu Jaapani lastelaul, kus Tenniscoatsi hõbekõri Saya lõõritab eriti lihtsat, ent samas äärmiselt sugestiivset meloodiat imeõhuliste kajakitarride ja laisa perkussiooni taustal. Entel-Tentel seeneriigis! Vahel (mitte küll tihti) antakse sõna ka õhtumaisele kultuurile ning lastakse meil osa saada mahehäälsest dialoogist Saya ja Pastelsi Stephen McRobbie ning Katrina Mitcheli vahel (“Song For A Friend”). Ainuke kord, kui sõbrad end püsti ajavad ja kergelt kõikudes oma kõhna intelligendikeha viibutada ehk tantsida üritavad, on “Sodane”, mis kõlab nagu üks korralik sõbralik Rootsi indie-pop. Seda öeldes tuleb ka nentida, et oma põhjamaisuses sobiks “Two Sunsets” imehästi meie hea kodumaise plaadikompanii Seksoundi kataloogi Mirabilia, Bad Applesi, Pia Frausi ja teiste kõrvale. Head ööd, sõbrad. 7
