Pealinna sadama-ala: hirm korrusmajade ja osturalli ees
Nord Projekti poolt esitatud planeeringus paiknevad Admiraliteedi basseini ääres kuni seitsme korruselised büroo-ning kortermajad ning kaubanduspinnad. Avalikuks ruumiks on pigem mõeldud kinnise kvartali sisetänavad, katuseterrassid ning parklad. Kas seda on palju või vähe?
Mis ootab ees Admiraliteedi basseini ümbrust?
Meeli Truu, arhitekt, Nord Projekt
Nõukogude okupatsiooniga kaasnes alade võõrandamine ja isoleerimine linnast - sadamate lähialad ning sadamad suleti ning nendest said militaarsed objektid, linn lõigati ära merest. Hävitati täielikult merega seotud ja sadamaid teenindavad majandusharud sealhulgas keelati ka merel seilamine, hävitati ja konfiskeeriti laevad, alused ja paadid. Sadamaalad ning nende lähialad muutusid suletuteks keelualadeks. Meri muutus kättesaamatuks ihaluseks. Kui 1970ndatel aastatel alustas liiklemist esimene reisilaev, siis omandas see sümboolse vabadusele viitava tähenduse. Nõukogude vägede välja viimine ja hetkeline võimuvaakum sadamaaladel avas territooriumi ning toitis lootusi ja unelmaid linn merele avada. Tegelikkuses aga vahetasid enamus sadamaid omanikke ning suuremas osas jäi kaldaala linna piirides suletuks. Ainult praegu käsitletaval alal ja Kalarannas ning Paljassaares on endised sõjaväe- ja sadamaalad vabad linnaehituseks ning arusaadavalt on nüüd kõik lootused nendel aladel. Piirkond on “kuum” ning on välja kujunenud seisukohad, soovid ja arvamused, mis kajastuvad ka Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ameti poolt koostatud detailplaneeringu lähteülesandes ja Muinsuskaitseameti eritingimustes.
Detailplaneeringu koostamisel on lähtutud linnaehituslikust situatsioonist ja tõsiasjast, et käsitletava kvartali teeb unikaalseks asukoht - vanalinna ja sadama lähedus. Läbi vana hoonestuse lammutamise on kujunenud ka visuaalne kontakt linnaehituslike dominantide vahel. Planeeringus säilitatakse ainulaadne tühermaa efekt, mis on juhuslikult tekkinud ajalisest distantsist lammutuste ning tulevaste investeeringute vahel. Planeeritud kvartal suhestub nii sadama kui Vanalinnaga, eksponeeritakse kaugvaateid Vanalinna tornidele ja siluetile ning kontakt-tsoonis merega luuakse avalik linnaruum Admiraliteedi basseini läänekaldale lineaarse väljaku – promenaadi näol.
Et Tallinnasse meritsi siseneja läbib kõigepealt käsitletava ala, siis eeldatakse, et arhitektuursed ja linnaehituslikud lahendused kujundaks alast visiitkaardi nii Eestile kui Tallinna linnale. Seetõttu on planeeringus ettenähtud üksikobjektide-hoonetele lahenduste leidmine läbi arhitektuurikonkursside, ning eeldatakse hüpermodernismi esteetikast kantud lahendusi. Vältida tuleks hoonestuses banaalseid vihjeid ajaloole, asukohale , tuntud arhitektuursetele lahendustele mujal maailmas.
Käsitletava ala lähipiirkonnas asub vaidlusi tekitanud monumentaalne Linnahall, mille linnaehituslik mõju ulatub planeeringu alani. Tugeva teljega hoone, mis on esimene osa omal ajal planeeritud grandioossest linnaehituslikust teljest, mis nägi ette Rotermanni kvartali lammutamise ning pidi kulgema kuni Viru hotellini, vajab linnaehituslikult mõtestamist. Linnahalli ning Tallinna Soojuse kvartali vahel on hoonestamata koridor, millest võiks targa toimetamise tulemusena tulla Vanalinna ümbritsevat haljasvööndit merega ühendav promenaad, mis lõppeks mereäärse pargikesega, mis on piikonnas ainus linnale kuuluv kaldaala. Käsitletaval - Admiraliteedibasseini ja Mere puiestee vahelisel alal - on leitud lahendus praegu eikuhugi viiva telje lõpetuseks - moodustatud on linnaväljak, mis tähtsustub läbi väljakult avaneva vaate Vanalinna siluetile.Väljakult on antud kadreeritud vaade kultuuridominandile - Arhitektuurimuuseumile.
Planeeringuala käsitletatakse kui osa Tallinna keskklinnast, “lappides” ja täiendades nii Vanalinna ümbritsevat linnaruumi muutes seda homogeensemaks. Sellisena saab piirkond osa ka Tallinna linna autentsetest väärtustest ning langeb ära vajadus piirkonda uut pseudokohta tekitada.
Detailplaneering näeb ette ala jaotamise väikekvartaliteks jalakäijate tänavatega. Nii on välditud nn linnakapsli (linnast autonoomselt toimiv ühe otstarbega objekt, mis suhtleb linnaga läbi paari "väravapunkti" nagu hüpermarketid, suured spordihallid) teke ja luuakse piirkonda mitmekihiline linnastruktuur. Alale on ette nähtud kõik funktsioonid, mis linnast linna teevad- elamine, äri, meelelahutus, terviskeskused , rekreatsioonialad ning rõhk on pandud avalikule ruumile (väljakud, promenaadid, katused-pargid, kaldapromenaad-väljak).
Piirkonna probleemiks on reaalse kontakti loomine linnaga - Põhjaväil lõikab kui jõgi planeeritava ala linnast lahti andes vaid ülekäigukohtades kontaktivõimalused. Planeeringuga tehakse ettepanek probleemi lahendavaks liikluse ümberkorraldamiseks planeeringualale külgneval territooriumil. Mere puiestee ja Ahtri tänava ristumiskohale pakutakse kaks võimalikku "tulevikulahendust". Üks neis näeb ette liikluse viimist teeristil maa-alla nii, et jalakäijate kasutusse jääks maapinna tasand - väljakuruumi pikendus, mis seoks Vanalinna planeeritava alaga. Teise lahendusena pakutakse maapinna süvendamist jalakäijatele “kausikujulise" avatud kraatrina nii, et pääseks vabalt liikuma risttee all.
Kogu planeeritaval alal on teenindav transport, juurdesõidud, parklad jmt, viidud maa-alla, jättes jalakäijad piirkonnas peremeheks.
Hoonestuse võimalik korruselisus on reguleeritud nii, et säiliks olulised vaatekoridorid Oleviste tornile ja Vanalinna siluetile. Madalama osa haljastatud katusele on atte nähtud elamutega ümbritsetud park- avalik linnaruum. Ükski hoone ei ületa 24. meetrit , mis on ka Rotermanni kvartalis seatud kõrguslikuks piiranguks.
Mida arvate sellisest detailplaneeringust?
Arhitektuurimuuseumi direktor Karin Hallas-Murula:
Admiraliteedi basseini äärsele alale on palju planeeringuid proovitud, konkurssidega ja ilma. Tänaseks on linn maa müünud ja loobunud mistahes suurtest teemadest (uus raekoda), mis oleks võinud anda piirkonnale esindusliku näo. Nüüd tellib basseini ääres muusikat erainvestor. Ta on teinud panuse Nord Projekti kaudu Briti kaubakomplekside tegijale, kes professionaalse vilumusega, kuid kohalikku konteksti mitte süvenedes planeerib nagu suvalist ala kus iganes. 1. mai on möödas ja välisarhitektide tungi Eestisse ei sobi enam tankismiks nimetada.
Konkreetseid argumente, miks inglase planeering halb on ja mida tuleks paremini teha, napib. Kõik lihtsalt tunnevad, et nemad teeksid paremini. Arhitektide ettepanek korraldada veel üks konkurss justnagu abistamaks tegijat paremate ideedega, tundub mulle siiski absurdne. Kes osaleks konkursil, millel võitja juba olemas ?
Kui ükski eelmistest konkurssidest pole tulemusi andnud - küll ülesandepüstituse ebamäärasuse, küll efektsete jooniste realiseerimatuse või nõutud suurte honoraride pärast - siis mis peaks veenma, et seekord teisiti läheb? Muidugi ei meeldi meile, kui keegi teine meie õuel askeldab, aga tunnistada tuleb - sellele oleks tulnud varem mõelda, nii linnavalitsuse kui arhitektide poolel.
NORD PROJEKTI PAKUTUD LAHENDUS: Alale kavandatakse elamuid ning äripindu, kuid kuidas rikastub sellega "tavaline tallinlane", on kahtlane. Samas ei nuta tolmavat tühermaad ilmselt keegi taga.
Terrain vague poeetika ja proosa
Aale Kask, arhitektuurikriitik
Hispaania arhitekt ja teoreetik Ignasi de Sola-Morales on arhitektuuri leksikasse toonud prantsuse keelse mõiste Terrain vague, mis tänu oma ladina päritolule on mitmeti tõlgendav. Otsetõlkes tühermaale viitav sõnadepaar on üheaegselt nii olemasolevat olukorda konstanteeriv kui kõiksugu võimalikkusele vihjav, märkides samaaegselt nii kasutamata olekut kui tühjust aga samas kujutades endast ootusseisundi läbi kõikide võimaluste ruumi. Midagi sellist on tänasel ajahetkel Mere puiestee ja Admiraliteedi basseini vaheline ala, lage ja kõle tühermaa, kus heal juhul kohtab vaid komberdavaid soome turiste.
Nõukogude ajal kinnisse tsooni jäänud admiraliteedi ala epopöa algas 1993. aastal kui tollase linnaarhitekti Irina Raua eestvedamisel korraldati Sadama-ala arenguid käsitlev rahvusvaheline workshop. Seitsmes erinevas töögrupi ideed teadvustasid piirkonda kui olulist võimaluste mängumaad. Järgmisel aastal valmis avalikust teenistuse erasektori vastu vahetanud Raua käe all arenguskeem Mere puiestee, Narva maantee, Kadrioru pargi ja Kesklinna sadama vahelisele alale, mis linna poolt kiideti heaks soovitusega, et Admiraliteedi basseini ümbruse hoonestamiseks korraldatakse eraldi konkurss. See arenguskeem ei rahuldanud ala omanike, mistõttu järgnesid kohtuvaidlused. Kümnetest konkursitöödest pole ühtegi jõutud teostama hakata, ometi on nii mõndagi otsustatud. Kui 1990ndate keskel Riigi Muinsuskaitseameti poolt tellitud arhitektuursed eritingimused soovitavad tööstusarhitektuuri pärandit nagu Sadamatehase mehhaanika tsehhi säilitada ja restaureerida, siis tänaseks on nad ometi füüsilisest kadunud ja nende asemel haigutab linnaruumis tühimik. Jääb vaid üle nõustuda arhitekt Tiit Trummaliga,et toona lammutati kõik juhuskaalat esindavad hooned, mis ilmselt ei leidnud oma kohta suuremõõtmelistes, sirgjoonelistes arendusplaanides.
Modernistlikul, buldooser-meetodil puhastatud ruum pole aga kunagi ideelisel tasandil tühi, olles täis ideid, visioone ja veel realiseerumata kavatsusi. 1996. aasta ideekonkursil tunnistati parimaks AS TSM-i ja NordProjekti kavand. Tegemist oli Eestis ühe esimese konkursivormiga, kus konkureerisid ühtse tandemina nii arhitektid kui investorid. Meeli Truu detailplaneering kinnitati Tallinna volikogu poolt 1997. aasta suvel. Projekt jäi sedapuhku vaid paberile ja põhiaeg veedeti kohtusaalis konkurssi võidu üle kakeldes. Samal ajal kui detailplaneering ringles võimukoridorides, pandi Admiraliteedi basseini ääres III Arhitektuuritriennaali korraldajate eestvedamisel üles installatsioonid, mille käigus arhitektid Andres Siim ja Hanno Kreis maalisid Sadamatehase tsehhi fassaadi silmatorkavalt erkpunaseks.
Järgmine katse tervele Sadama-alale ruumilist kontseptsiooni küsida oli aastal 2000, kui esikoha said Villem Valk ja Veronika Tomiste, kelle unistused sadama-alal sõitvast trammiliinist on jäänud vaid üheks põnevaks mõtteks ideedeoaasil. Vahepeal selginesid omandisuhted Admiraliteedi alal, mille omandas Ühinenud Kapital AS, kes ühes Skanska EMV-ga asus korraldama järjekordset konkurssi antud alale. 2002. aastal korraldatud Admiraliteedi basseini ümbruse ruumilise planeeringu võistlust võib tagantjärele pidada suurejooneliseks, kuhu sai kutsutud osavõtjaid Põhjamaadest ja Hollandist ning osalemine oli avatud kõigile Arhitektide Liidu liikmetele. Sedapuhku jagas žürii esikoha kahe töö vahel, Villem Tomiste ja Jan Verwijneni juhitud autoritekollektiivi vahel.
Edasises sündmuste kronoloogias on märksa vähem poeetikat ja tugev annus proosat. Tänaseks on alustatud taas uue detailplaneeringuga, kumbagi võitjat töösse kaasatud pole. Ala hõlmav Ranna-ala üldplaneering (AS Entec) ei pretendeeri ka enamale kui olemasoleva olukorra kirjeldamisele ja fikseerimisele. Admiraliteedist mitte kaugel vohab aga rämpsarhitektuur, mis on kõige selgemalt visualiseeritud Norde Centrumi näol.
Tühi ala linnasüdame ja mere vahel on kahtlemata erinevate huvigruppide kokkupõrgete tallermaa, kus põrkuvad terrain vague'st inspireeritud arhitektide visioonid ja investorite kaine majanduslik ratsionaalsus. Tahaks loota, et ükskord täidetud saav tühermaa kannab kvaliteetruumi pitserit ja osutub kasutajasõbralikuks ka linnaelaniku suhtes.
Admiraliteedi basseini ja Mere puiestee vaheline ala Tallinnas
Detailplaneering: 2003/2004, praegu menetluses, järgmine koosolek Arhitektuurinõukogus 18. mail.
Arendajad: Ühinenud Kapital ja Skanska EMV
Mahuline lahendus: Meeli Truu, Nord Projekt
Liiklusskeem jmt: K-Projekt
