Kunstnik Peeter Laurits on erakordselt mitmekülgne visuaalkunstnik, kelle tööd on sündinud maailma väga erinevates paikades Eesti ürgmetsast ja New Yorgi Manhattanilt kuni Sahara kõrbe ja Taimaa džungliteni ja kelle tööde mõõtmed on ulatunud kuni tuhande ruutmeetrini. Tema arvutis töödeldud fotodel kohtuvad kunst, loodus, inimene ja fantastilised maailmad, mis võivad mahtuda meie silmaiirisesse, kuid olla suured nagu universum. Praegusel aastaajal magaks Peeter Laurits parema meelega talveund, kuid oli valmis Areeniga kõnelema maailma peadpööritavast muutumisest nii hea kui halva suunas.

Kuhu veereb maailm? Kas mingi ajatsükkel on möödumas?

On küll väga imelik aeg, mis meenutab vana hiinlaste needust: „et sa elaksid huvitaval ajal“. Ma ei julge arvata, mis on see järgmine toredus, millega meid kostitatakse. Aga kindlasti ei ole maailm otsustanud targemaks muutuda. See on imelik maailm, kus asjad käivad tagurpidi, ja kui oleks minu teha, siis praegusel aastaajal ma magaksin talveund. Ühel korral elus on mul see korda läinud. See oli teine aasta Kütiorus ja siis vedelesin suurema osa talvest voodis, kust käisin väljas ainult ahju kütmas ja süüa tegemas. Raamaturiiul oli kohe voodi kõrval – siruta käsi ja võta raamat. Kui on külm ja pime, siis ei pea ringi tolgendama, ole sängis, tee seksi, anna pärimust edasi, laula laule, maga ja näe unesid – selline on looduse aeg.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel