03.05.2007, 00:00
Peeter, Paul ja teised
“Vene valitsejad – valitsejaportreed Eesti kunstikogudest”;Koostajad Mai Levin, Aleksandra Murre.;Eesti Kunstimuuseum, 2006.;303 lk.
Kadrioru kunstimuuseumi samanimelise näituse puhul
valminud esinduslik
eesti-, vene-ja ingliskeelne kataloog sisaldab nelja pikemat uurimust, peale selle Venemaa keiserlike ordenite tutvustuse, maali?, graafika- ja skulptuuriteostekataloogi, vene valitsejate eluloolised andmed ning kunstnike registri.
Mai Levini ülevaatlik artikkel käsitleb Eesti muuseumides olevaid valitsejaportreid. Lisaks enamtuntud vene kroonitud päid kujutavatele maalikunstiteostele peatub autor ka kahel põneval paarina kokkukuuluval marmorreljeefil, millest ühel on ilmselt kujutatud tsaar Paul I abikaasat Maria Fjodorovnat ning teisel tema poega, tulevast valitsejat Aleksander I, ema-poega on allegooriliselt esitatud Makedoonia Aleksandri ning tema ema Olympiasena (lk 30). Nil nove sub sole, kui soovite.
Levini kirjutis on kunstiajaloolise uurimuse musternäidis, põhjalik ja faktitihe, samas aga Venemaa ajalooga mitte väga kursis olevale inimesele võivad äramärkimist leidnud sinivereliste hulk ning nende omavahelised sidemed olla pisut segadusseajavad. Õnneks tulevad siinkohal appi kataloogi lõpus äratoodud valitsejate lühibiograafiad, milles näpuga järge ajades saab vajaliku info ilusasti kätte.
Muu teadustegevuse hulgas oli ka selle näituse ning näitusega kaasneva kataloogi koostamine põhjuseks Mai Levinile 2006. aasta riigi kultuuripreemia andmiseks, ka oli Levin Areeni aastapreemia nominent.
Tartu Ülikooli emeriitprofessori Sergei Issakovi ja Eesti Ajalooarhiivi peaspetsialisti Tatjana Sori vene valitsejate Eesti-külaskäike käsitlev, nauditavalt kirjutatud uurimus toob kohe meelde Haapsalus suviti toimuva Peetri päeva, mille ajal käiakse uhkes rongkäigus läbi sama marsruut, mille läbis tsaar Peeter I kaaskonnaga Haapsalus viibides. Mitmeid Eestimaa paiku külastanud tsaari Haapsalus viibimise küsimuses on uurijad küll seniajani eriarvamusel, kuid turistile tundub kõigest hoolimata ligitõmbavaim siiski Peter the Great ja ei keegi muu.
Ka Kadrioru näitusel on Peeter I portreed paigutatud teistest erinevalt pilkupüüdvale tumesinisele taustale, võimatu mitte tähele panna.
Külaliskirjutaja Juri Gudõmenko Ermitaažist käsitleb sama muuseumi näitustel eksponeeritud vene valitsejate portreid, viidates oma artikliga selle teema aktuaalseks muutumisele viimasel ajal. Monarhistliku minevikuga tegelemine on praegusel Venemaal üldine suundumus, ajaloo abil olevikus toimuva ja tulevikus plaanis oleva jaoks õigustuse otsimine on mugav.
Kataloogi neljas, Ermitaaži Inglise ja Skandinaavia kunstikogu hoidja Jelizaveta Renne poolt kirjutatud artikkel pakub sissevaate inglise naisportretisti Christina Robertsoni ellu ja loomingusse. Aastail 1775–1856 elanud kunstnik tegutses ajal, mil “polnud veel suuri naiskunstnikke,” parafraseerides Linda Nochlinit. Enese väärtusest teadliku ja perest eemal võõral maal (Venemaal siis) edukalt töötanud Robertsoni elulugu ja looming pole siinmail seni väga laialt tuntud, nüüd saab see viga parandatud.
Vaadates päevapoliitilist olukorda Eestis, meeletut sebimist Pronkssõduri ümber ja enne jalgpallimängu suure naabriga toimunud korrakaitsejõudude tagajalgadele ajamist, tasuks äkki korraks kinni pidada ja pisut minevikuteemadel mõlgutada – idanaabriga oleme ajalooliselt paratamatult juba sajandeid seotud, parem on see teadmiseks võtta. Kas ei ole ka mitte Kadrioru loss, kataloogi tekkepõhjuseks oleva, veel kuni 27. maini kestva näituse toimumiskoht, samas endisaegne tsaari suveresidents omamoodi okupatsiooni monument.
Kaunis arhitektuuriteos, mille juurde kuuluvas pargis käivad nii ühe kui teise rahvus e esindajad meelsasti jalutamas – kas ilu ja populaarsus panevad unustama ajaloo? Vähem viha, rohkem teadlikkust.
Tagasi kataloogi juurde. Kokkuvõtlikult võib öelda, et tegemist on väärt täiendusega nii asjatundja kui -armastaja raamaturiiulis, teadmishimulistele leksikon, väsinud ja “ma ei viitsi pärast tööpäeva enam millessegi süveneda” tööinimestele ilus kriitpaberil pildiraamat. Vene ajalugu ja kunst on tundmist väärt.
eesti-, vene-ja ingliskeelne kataloog sisaldab nelja pikemat uurimust, peale selle Venemaa keiserlike ordenite tutvustuse, maali?, graafika- ja skulptuuriteostekataloogi, vene valitsejate eluloolised andmed ning kunstnike registri.
Mai Levini ülevaatlik artikkel käsitleb Eesti muuseumides olevaid valitsejaportreid. Lisaks enamtuntud vene kroonitud päid kujutavatele maalikunstiteostele peatub autor ka kahel põneval paarina kokkukuuluval marmorreljeefil, millest ühel on ilmselt kujutatud tsaar Paul I abikaasat Maria Fjodorovnat ning teisel tema poega, tulevast valitsejat Aleksander I, ema-poega on allegooriliselt esitatud Makedoonia Aleksandri ning tema ema Olympiasena (lk 30). Nil nove sub sole, kui soovite.
Levini kirjutis on kunstiajaloolise uurimuse musternäidis, põhjalik ja faktitihe, samas aga Venemaa ajalooga mitte väga kursis olevale inimesele võivad äramärkimist leidnud sinivereliste hulk ning nende omavahelised sidemed olla pisut segadusseajavad. Õnneks tulevad siinkohal appi kataloogi lõpus äratoodud valitsejate lühibiograafiad, milles näpuga järge ajades saab vajaliku info ilusasti kätte.
Muu teadustegevuse hulgas oli ka selle näituse ning näitusega kaasneva kataloogi koostamine põhjuseks Mai Levinile 2006. aasta riigi kultuuripreemia andmiseks, ka oli Levin Areeni aastapreemia nominent.
Tartu Ülikooli emeriitprofessori Sergei Issakovi ja Eesti Ajalooarhiivi peaspetsialisti Tatjana Sori vene valitsejate Eesti-külaskäike käsitlev, nauditavalt kirjutatud uurimus toob kohe meelde Haapsalus suviti toimuva Peetri päeva, mille ajal käiakse uhkes rongkäigus läbi sama marsruut, mille läbis tsaar Peeter I kaaskonnaga Haapsalus viibides. Mitmeid Eestimaa paiku külastanud tsaari Haapsalus viibimise küsimuses on uurijad küll seniajani eriarvamusel, kuid turistile tundub kõigest hoolimata ligitõmbavaim siiski Peter the Great ja ei keegi muu.
Ka Kadrioru näitusel on Peeter I portreed paigutatud teistest erinevalt pilkupüüdvale tumesinisele taustale, võimatu mitte tähele panna.
Külaliskirjutaja Juri Gudõmenko Ermitaažist käsitleb sama muuseumi näitustel eksponeeritud vene valitsejate portreid, viidates oma artikliga selle teema aktuaalseks muutumisele viimasel ajal. Monarhistliku minevikuga tegelemine on praegusel Venemaal üldine suundumus, ajaloo abil olevikus toimuva ja tulevikus plaanis oleva jaoks õigustuse otsimine on mugav.
Kataloogi neljas, Ermitaaži Inglise ja Skandinaavia kunstikogu hoidja Jelizaveta Renne poolt kirjutatud artikkel pakub sissevaate inglise naisportretisti Christina Robertsoni ellu ja loomingusse. Aastail 1775–1856 elanud kunstnik tegutses ajal, mil “polnud veel suuri naiskunstnikke,” parafraseerides Linda Nochlinit. Enese väärtusest teadliku ja perest eemal võõral maal (Venemaal siis) edukalt töötanud Robertsoni elulugu ja looming pole siinmail seni väga laialt tuntud, nüüd saab see viga parandatud.
Vaadates päevapoliitilist olukorda Eestis, meeletut sebimist Pronkssõduri ümber ja enne jalgpallimängu suure naabriga toimunud korrakaitsejõudude tagajalgadele ajamist, tasuks äkki korraks kinni pidada ja pisut minevikuteemadel mõlgutada – idanaabriga oleme ajalooliselt paratamatult juba sajandeid seotud, parem on see teadmiseks võtta. Kas ei ole ka mitte Kadrioru loss, kataloogi tekkepõhjuseks oleva, veel kuni 27. maini kestva näituse toimumiskoht, samas endisaegne tsaari suveresidents omamoodi okupatsiooni monument.
Kaunis arhitektuuriteos, mille juurde kuuluvas pargis käivad nii ühe kui teise rahvus e esindajad meelsasti jalutamas – kas ilu ja populaarsus panevad unustama ajaloo? Vähem viha, rohkem teadlikkust.
Tagasi kataloogi juurde. Kokkuvõtlikult võib öelda, et tegemist on väärt täiendusega nii asjatundja kui -armastaja raamaturiiulis, teadmishimulistele leksikon, väsinud ja “ma ei viitsi pärast tööpäeva enam millessegi süveneda” tööinimestele ilus kriitpaberil pildiraamat. Vene ajalugu ja kunst on tundmist väärt.