Raamatut kätte võttes tekkib kohe küsimus, kas revolutsioon ehk siis murranguline, plahvatuslik, pöördeline ja kvalitatiivseid muudatusi kaasa toov periood saab ikka sada aastat kesta. Isegi Venemaal, kus kõik on võimalik. Ajaloost meenub kohe võrdluseks suur Prantsuse revolutsioon, mille toimumise kestust on ka eri ajaloolased erinevalt hinnanud, kuid valdavalt on kokku lepitud aastad 1789–1799. Tõepoolest, kui Prantsusmaal võis revolutsioon kesta kümme aastat, siis miks mitte Venemaal sada! Alustab ju Figes oma käsitlust juba revolutsioonilise kriisi tekkimise aastast 1891. Järgneb süüvimine 1905. aasta revolutsiooni, veebruarirevolutsiooni, suurde sotsialistlikku oktoobrirevolutsiooni, kontrrevolutsiooni, kodusõtta ja välismaisesse interventsiooni. Tavapäraselt siinkohal Vene revolutsiooni käsitlused ongi lõppenud ja 1921. aastal algab juba sotsialismi ülesehitamine. Nõukogude ajalookirjutusele sobis selline skeem vägagi hästi, kuid tegelikkuses järgnes püüe levitada oma revolutsiooni iga hinna eest igale poole kuhu vähegi võimalik. Siinkohal on sobilik meenutada 1924. aasta 1. detsembri sündmusi Eestis – Figesel on küll see meie jaoks oluline seik tähelepanuta jäänud. Siinkohal üks tsitaat minu õppejõu, professor Helmut Piirimäe 1990. aastal ilmunud raamatust “Suur Prantsuse revolutsioon”, kus ta kirjutab: “On loomulik, et Suure Prantsuse kodanliku revolutsiooni 200. aastapäeva tähistab Nõukogude ühiskond, mis on tekkinud sotsialistliku revolutsiooni tulemusena, elanud läbi selle revolutsiooni rõõmud ja valud ning võtnud nüüd kursi revolutsiooni jätkamisele.” Nagu viimastest, minu poolt rõhutatud sõnadest nähtub, ei ole Orlando Figes ainuke ega esimene, kes Vene revolutsiooni saja-aastase protsessina on vaadanud.

Figese uurimus ongi oluline eelkõige käsitluse terviklikkuse poolest – ta alustab Vene revolutsiooni põhjustest ja jõuab traagiliste tagajärgedeni, millega oleme silmitsi veel tänaselgi päeval. Igal juhul tasub tõsisel ajaloohuvilisel “Revolutsioonilist Venemaad” kindlasti lugeda. Ja olge hoiatatud, see on tõepoolest tõsine lugemine – ilma ühegi illustratsioonita.