Petropolis
Solomon Volkov
“Peterburi kultuuri
lugu”
Tõlkinud Milvi Aasaru. Ilo, 2007. 680 lk.
On
aasta 1904. Käimas on Vene-Jaapani sõda. Keiser Nikolai II valitseb
oma tohutut impeeriumi pealinnas Peterburis. Sõja puhul on kuulutatud
välja annetuste kogumine sõjaväe tarbeks. Patriootilistel
kaalutlustel patroneerib annetuste kogumist keisrinna Aleksandra.
Loomulikult kasutavad väikeaadlikud võimalust, ning Talvepalees
selleks eraldi ettenähtud saalis sooje kindaid, sokke ja muud sellist
kraami sõduritele annetades üritatakse vastuvõttu
korraldavatele õukonnaametnikele üle anda keisri nimele palvekirju
mitmesuguste lahendamist nõudvate probleemide kohta.
Üks selline õnneproovija on minu vanavanaema
Maria Mihhailovna Ožerelkova-Šulepova.
Kaasas on tal
kolmeaastane tütar Zoja (minu vanaema). Vanavanaemal veab. Annetuste
vastuvõttu tuleb korraks vaatama keiser Nikolai II. Märgates minu
tollal kolmeaastast vanaema, võtab ta lapse sülle ning alustab
temaga vestlust. Mis nimi, kui vana, kuidas elad jne. Jutt laabub, kuna lapsele
meeldib keisrist kiirgav soojus ning helgus.
Nõnda avanebki
vanavanaemal võimalus anda oma palvekiri keisrile isiklikult üle.
Enneolematu õnn. Oli kirjutamata reegliks ja tavaks, et isiklikult
üle antud palvekirjadele vastas keiser peaaegu alati jaatavalt.
Palve iseenesest oli tolle aja mängureegleid arvestades küllaltki
julge. Nimelt paluti selles, et minu vanaema vanem vend saaks vastu
võetud Peterburi Paažikorpusse, kus valmistati ette kõrgemaid
riigiametnikke ning kaardiväeohvitsere. Keiser võttis palvekirja
vastu ning lahkus.
Oli aasta 1904. Veel ei olnud
mõrvatud Vene kõigi aegade üht suurimat poliitikut Pjotr
Stolõpinit; veel polnud Aleksander III ajal tippvormi jõudnud
Venemaa sõjaline vägevus saanud hävitavat ning saatuslikku
lööki Jaapanilt; veel sõitsid troikad uljaste ja väledate
traavlitega... Oli keiser, keisririik ja Peterburi koos kõigega, millest
jäin ilma enne oma sündimist ja mida üle kõige siin elus
armastan...
Multikultuursest metropolist kongikaaslaste
vennaskonnaks – just nii saaks resümeerida Solomon Volkovi
“Peterburi kultuuriloost” kummitama jäävat muljet. Autor
on võtnud endale aukartustäratava ülesande – tuua
lugejani ülevaade Peterburi kultuuri loost selle müstilise linna
asutamisest Peeter I poolt, kui viimane ehitas tulevase linna esimese maja,
isikliku onni 1703. aastal, kuni perestroika ja Jeltsini ajani välja.
Puškinist Grebenštšikovini, Ahmatovast Brodskini jne.
Šostakovitš, Mandelštam, Gumiljov – Venemaa
vaimukultuuri eliit, kellest paljudest said pärast 1917. aastat pagulased,
märtrid, elavad laibad ning surnud hinged.
Raamat on
ilus väljast ja valus seest. Tore ja sadistlikult meeleolukas on
kaasa elada ühe riigi pealinna ja kultuurikeskuse sünni, arengu,
surma ning surmajärgse olemise loole. Kõik see tundub kuidagi
fantasmagooriline. Juba see, et suur reformaator Peeter I asutas linna
küllaltki kahtlasesse kanti – pean siin silmas Neeva jõge
tema üleujutustega ning soiseid alasid, millele linna püstitamine
nõudis tohutult inimelusid –, oli mõneski mõttes
muinasjutuline. Osalt meenutab Peterburi saatus linnriiki, polis’t.
Asutas ju Peeter I uue pealinna just selleks, et alustada Venemaa ehitamist
justkui puhtalt lehelt. Mõnes mõttes linnriigiks keset tollal
veel patriarhaalset Venemaad Sankt-Peterburg ka jäi.
Üks
mu
inasjutt lõppes aga 1917. aastal. Linn oli ennast Vene impeeriumi
pealinnana tõestanud ning elanud läbi üleva epohhi, mil
üks tema valitsejaist – keiser Aleksander I – juhtis
koalitsioonivägesid, mis vabastasid Euroopa Korsika koletise Napoleoni
ikkest. Just seda aega, 19. sajandi algust, nimetatakse vene kultuuri
kuldajastuks. Nimetatud ajastu suurkujuks oli loomulikult Puškin. Just
seda megastaari imetles vene kultuuri hõbeajastu üks tuntumaid
brände Anna Gorenko, keda siinne publik loodetavasti tunneb Ahmatova nime
all. Kui venelastel oleks olnud oma Kalju Suur, siis oleks enne Issanda
päike loojunud, kui vanameister päevapiltnik oleks kõik
kultuurititaanid fotodena talletada suutnud.
20. sajandi
alguse poliitiline kataklüsm – Suur Oktoober – tegi
tervest riigist aga suure surnuaia ning tekitas “nõukogude
kultuuri”. Nõukogude kultuuri pole kunagi olnud ega saagi olemas
olla, sest need kaks mõistet – nõukogude võim ja
kultuur – on teineteist absoluutselt välistavad. Siinkohal
mõtlen ma kultuuri selle sõna euroopalikus tähenduses.
Eelkõige sellest Volkovi raamat jutustabki. Oleme ju näinud, mida
võib nõukogude võim teha ühe vene akmeismi ning
sümbolismi ajastu sümboli Ahmatovaga. Jõudis temagi
“suurele juhile ja õpetajale” Stalinile kirjutada
ülistuslaule, mida lugedes iga veel mitte lõplikult kaabakastunud
vene intelligent pidanuks infarkti saama.
Mäletan
siiani, kuidas mu enda Moskvas elav vanaema, sünnilt
pärusaadlik Olga Kosminitšna Basova pensioniealisena jooksis
elamuvalitsuse parteiaktiivi koosolekule ning kartis sellele hiljaks
jääda. Selles suhtes olid vana pealinn Moskva ning uus pealinn
Peterburi täiesti ühtlustatud.
Tõsi jah, ajas,
millest siin räägin, oli Moskva jälle pealinnaks tehtud. Kas
tohime olla nende vaeste ohvrite süüdistajad? Tollal oli
loomeinimeste ja üldse kõikide inimeste prioriteediks
ellujäämine. Mõni suutis aga veel lisaks kõigele
kirjutada muusikat ning luulet, maalida ja voolida...
Revolutsioonihäll Petrograd oli ajalooliselt alati mitmekihiline. Elasid
seal küll sakslased, küll taanlased, mõistagi venelased, ent
ka tatarlased, grusiinid, armeenlased jne. Elasid kuni 1917. aastani.
Pärast seda kohutavat daatumit said elanikest aga tohutu vangimaja
kongikaaslased.
Just see on kood, mida tuleb silmas pidada, asudes
lugema “Peterburi kultuuri lugu”. Just see võti lubab
paremini mõista tänapäeva Peterburi asukate maguskibedat
eneseirooniat.
Samas on alati tore võrrelda, kui erineval
moel suhtusid endise impeeriumi pealinna elanikud ajalookeeristesse. Kui
vastakalt mõjuvad 1917. aasta veebruarirevolutsiooni
sündmused Aleksandr Blokile, kes kirjutas tollal oma emale
vaimustust täis kirju uuest saabuvast vabaduse epohhist, ning ainaida
Gippiusele, kes kandis poeedi reeturite nimekirja. Gippius avaldas oma
seisukohti loomulikult emigratsioonis... Poeet Balmont joob ennast sodiks
ning lõpetab elu enesetapuga. Poeet Gumiljov jääb punase
bolševismiterrori teerulli alla. Seesama Gumiljov, Ahmatova abikaasa,
peab enne I maailmasõda paar duelli, nagu kunagisele vene aadlimehele
kohane, ent sõja alates taotleb enda suunamist vabatahtlikuna keiserliku
ratsakaardiväe ridades rindele.
Muidugi oli
revolutsioonieelse Venemaa hõbeajastu loojate teostes
selgesti tajutav saabuva katastroofi eelaimus. See teeb nende loomingu
veelgi nauditavamaks ning lisab teatud ülevuse mõõtme.
Ainult et ise selles &
uuml;levas ajas elada küll kuidagi ei tahaks. Aitab mulle sellest, kui
nägin ja kuulsin, kuidas mu mõlemad vanaemad kokku saades omavahel
sosinal prantsuse keeles vestlesid. Niivõrd suur oli hirm pealtkuulajate
ja koputajate ees. Kuidas muuta kirikud muuseumideks ning poeet Brodski
kurjategijaks – vaat seda kunsti valdas nõukogude võim
täiuslikult.
Samas on Volkovi raamat võetav ka ausa
ekskursioonijuhina Peterburi kultuurilukku. Soovitan kõigil asjast
huvitatuil Volkovi raamat läbi lugeda ning seejärel pisut
mõistatada, mis sellest kunagi nii kaunist linnast tulevikus saada
võiks või ei võiks.
Käesolev mahukas raamat ei ole rangelt võttes akadeemiline ajaloolis-kulturoloogiline uurimus, kuigi teosel on ulatuslik viitesüsteem. Oma sünnilinna metafüüsikast vaimustunud muusikateadlasest autor Solomon Volkov
(s. 1944) on pigem saanud hakkama teemakohase esseega. Mees ise emigreerus Nõukogudemaalt läinud sajandi seitsmekümnendate aastate keskel, siis kui kultuurimetropoli nimetati veel Leningradiks. Sarnaselt XX sajandi muusikaklassiku Igor Stravinskiga (1882–1971) hoidis ka Volkov südames tallel kodulinna vaimu. Erinevalt Stravinskist jõudis aga Volkov otsustavad sotsiaal-poliitilised muutused ära oodata!
Kõige põhjalikumalt-intiimsemalt arutatakse teoses muusikaalaste küsimuste üle; muide, Peterburi koolkond mõjutas muu hulgas otsustavalt mitmete eesti tippheliloojate kujunemist (näiteks Artur Kapp, Mart Saar, Rudolf Tobias). Muusikutele järgnevad tähelepanu saamise osas näitlejad, lavakunstnikud ning balletitantsijad, samuti metseenid ja kunstielu edendajad (näiteks Mir iskusstva). Üsna nüansirikkalt avatakse kunstnike loomeelu tausta. Kirjanikest käsitletakse eelkõige poeete. Nn Peterburi müüdi võimsad kaasloojad Nikolai Gogol (1809–1852) ja Fjodor Dostojevski (1821–1881) väärinuks aga mõnevõrra põhjalikumat analüüsi.
Teadusest kui kultuuri ühest tähtsaimast komponendist ei ole aga raamatus pea üldsegi juttu! Loomulikult mõtiskleb Volkov korduvalt Peterburi-Petrogradi-Leningradi-(taas)Peterburi olemuse, sünni, võimaliku mõtte jne üle. Korduvalt rõhutab ta metropoli just imperiaalset iseloomu: ilma suurriigita ei oleks säärane imeline maailmafenomen saanud sündida ega ka kesta. Paratamatult tekib mõte Sankt-Peterburgi ainukordsusest ajaloos. Täielikult erakordne nähtus see megapolis siiski ei ole: nii asutati Aleksandria samuti Aleksander Suure (356–323 eKr) tahte aktina ning “päikesekuninga”
Louis XIV (valitses 1643–1715) Versailles’ lossi ehitamisel hukkus arvukalt kõiksugu rahvast – rääkimata siis Venemaa uuest pealinnast!
Venemaa huvilistele pakub Volkovi sorav käsitlus täiendavat teadmiste ningrõõmu allikat, kuid võib mõne liiga rahvuslikult meelestatud eesti haritlase meele mõruks teha – nõnda arvukalt esineb maailmatasemel või lausa geniaalseid loojaid, kes konkreetsest rahvusest sõltumata kuuluvad vene kultuuri hulka. Ja neid on kohe nii palju, palju, palju....
Sergei Stadnikov