Igaühele oleks valgustav korrakski kohtuda mõne vana professoriga just sellelt tegevusalalt, mida ta armastab ja tõsiselt võtab. Tagajärjed võivad samas olla kummalised ning natuke häirivadki. Tuleb paar sammu tagasi astuda ja asjad uuesti läbi mõelda. Tänaseks juba 70aastase Briti popmuusikauurija Philip Taggi külaskäik Eestisse toimis just sedamoodi – huvi ja uudishimu äratavalt.

Kõigepealt intensiivseminarid Muusika- ja Teatriakadeemias, mille käigus pianisti- ja heliloojataustaga Tagg oma semiootikale toetuva meetodi kaudu juhtis inimesi äratundmisele, mida täpselt nad muusikat kuulates kuulevad, millega helisid seostavad, kuidas neile tähendusi annavad jne. Ja teiseks alljärgnev intervjuu, mille puhul oli mu enese frustratsioon kerge tulema, sest esiteks jõuab põgus vestlus pelgalt riivata tema teadmiste kogu haaret ja teiseks ei jõua paberile ilmselt see, kuivõrd veidral ja äraspidisel moel funky Philip Tagg tegelikult on – kuidas ta jutuks olnud muusikanäiteid ette laulis või neile rütmi juurde lõi.

Igale muusikakriitikule ütlevad muusikud aeg-ajalt, et ta ei mõista muusikat, kuna ei oska muusikute keelt ja ei saa aru, et muusika on täppisteadus. Kuidas sellist etteheidet pareerida?


Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel