“Maal, joonistus 1934–1958”
Evald Okase majamuuseumis Haapsalus, kestab kuni 8. juulini.
Praegu saab Evald Okase majamuuseumis näha vanameistri pika loometee
algusajast pärinevaid töid. Maalid ja joonistused aastaist
1934–1958 tutvustavad Okase õpiaastail, Jaroslavli päevil
ning nõukogude perioodi esimestel aastakümnetel valminut. Eesti
pärastsõjaaegse maalikunsti realistliku suuna parimaid esindajaid
suudab nooremat kunstipublikut oma varase loomeperioodi töödega
kindlasti üllatada. Okase kaubamärgiks saanud meelad
suureformaadilised naisaktid on teise korruse püsiekspositsioonis,
kõnealune näitus aga toob vaatajani põnevad portreed,
rahvusromantilistel teemadel suureformaadilised kompositsioonid, akti- ja
reisiteemalised joonistused, teatrisüžeed.
Oskus suurt formaati
valitseda ja “õigeid” teemasid valida tõi kunstnikule
ka sel näitusel eksponeeritud “Mahtra sõja” (1958) eest
Nõukogude Eesti preemia. Ajastu märgina on töö kindlasti
huvitav, samas on Okas siiski mõjuvaim, käsitledes inimest, tema
natuuri ilma kammitseva paatosliku süžeeta. Seetõttu
tõstaksin ka sel näitusel eriliselt esile tema portreemaale.
Äärmiselt ekspressiivsed, ilmekad, kujutatava isiku vastu huvi
tekitavad on Okase väikseformaadilised, samas ülimõjusad
portreed (“Mustlanna”, 1939, “Vanamees”, 1940). Kes
või mis on kolme pisut õõvatekitavate nägudega
figuuri kujutava ja Nõukogude tagalas tehtud maali
“Seltskond” (1942) taga, sooviks peale minu kindlasti nii
mõnigi vaataja teada. Oskus tabada ilmet, teha seda mänglevalt ja
ilma trikitamata – just see ilmneb kunstniku töid vaadates.
Kahe võimsa süngetoonilise õlimaali “Sügis
I” (1937) ja “Sügis II” (1937) puhul ei saa jätta
tõmbamata paralleele ühe hoopis kaugemast ajast ja
võõralt maalt pärit kunstnikuga.
Hispaanlane
Francisco Goya on läinud kunstiajalukku ületamatu õuduste
kujutajana, tema graafiline “Sõjakoleduste” sari on
legendaarne. Okase kõnealused kaks maali meenutavadki just Goya
küpse loomeperioodi süngeid, sisult fantastilisi töid. Ehk olen
kunstnikke selliselt kõrvutades meelevaldne, kuid just säärane
assotsiatsioon minus kui vaatajas tekkis.
Lisaks maalidele on
väljas ka joonistused, aktid (“Poolakt”, 1941), reisimuljetel
baseeruvad tööd (“Mees Samarkandist”, 1947), samuti on
esindatud meremehetemaatika (“Kaks kalurit”, 1956). Okas on
suurepärane joonistaja, pidevalt uut otsiv ja ennast muutev looja. Paljud
mäletavad kindlasti veel eelmisel, 2007. aastal kunstniku haiguse ajal
valminud joonistusi, neid fantaasialinde ja ilusaid naisi, neid värve ja
tundevarjundeid. Huvitav on vaadata 92aastase Okase viimaste aastate töid
ja päris loomeperioodi alguses valminut. 1930ndatel–1940ndatel tehtu
andis juba tunnistust talendist, nüüd aga on töödesse
tulnud lendlev vabadus, jõuline ekspressiivsus, mille saavutamine
nõuab aastaid visa tööd ja igapäevast loominguga
tegelemist. Kõnealuse näituse üks paremaid joonistusi on peen
ja tundlik “Neli akti” aastast 1939. Kohati Wiiraltit meenutav,
kohati Aristide Maillolilt laenav – jah, Okas on ennekõike
joonistaja, skulptorilt õppinud joonistaja, kelle naisaktid on eesti
kunstis omaette pikk ja rikas peatükk.