Juba Juhan Voolaiu raamatu tutvustus laob kõik avameelselt letti: ““Hokimängija Tartu linnamüüril” räägib loo keskealise mehe mõistusevastasest öisest rännakust endisaegset Tartut ümbritsenud linnamüüri trassil. Eesmärgiks on ring läbida ilma igasuguse hinnaalanduseta, tungides võõrastesse aedadesse, ületades majad ning isegi Botaanikaaia palmihoone.” Mis teoses toimub, õigemini selle eesmärk, on juba ette teada. Küsimusteks tõusevad “kuidas siis ometi?” ja “kas üldse?” ning selles osas hoiab Voolaid pinget rohkem või vähem elegantselt lõpuni. Tema stiil ning hakkivad ajahüpped võivad meeldida või mitte, aga lobisemine vürst Vjatško või Peeter Esimesega, läbisegi põigetega tänaste linnaelanike magamistubadesse ja katustele, on just oma absurdsuses äärmiselt eluline. Raamatul on karmi Tartu realismi kerge viinalehk maitsekalt küljes, ja ülikooli ajalooteaduskond arvab selle peatselt õppekirjanduse hulka. Liiatigi, mis saaks olla hindamatum, kui saada kõige muu hulgas ootamatult teada, kus asub kauneim vinn Eestis?

Edasi lugemiseks , sisesta paberlehe lugejakood, telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel