Plaadinupud: Asja Sai, Wilhelm, Estrada Orchestra

Kasemahlake

“Asja Sai”

(Kasemahlake)

4/10

Wilhelm

“Wilhelm”

(Wilhelm)

5/10

Reibast retrot viljelev Kasemahlake nimetab end glamuurbändiks ja üks neid vahendav agentuur opereerib suisa mõistega “glamuurpunkbänd”. Punkarid pahandaksid, aga nullindate lõpus mõjus Kasemahlake oma kepsleva dekadentsi ja snobismita maitsepõlgusega tõesti kuidagi värskendavalt räigelt. Aga see oli veel aeg, kus YouTube oli alles tekkinud ja paremaid (või halvemaid) trenditrotslikke kämbilakse polnud veel hiirega segada. Ja polnud veel telesarja “ENSV”, ansamblit Regatt ja tülpimuseni peetud vaidlusi nõukanostalgia üle. Praegu kõlab Kasemahla retro kilgateski kurnatuna, muusikaline huumor teeb morniks. Meloodiaid ju on, hääled kõlavad kokku, produktsioonilised kilinad-kulinad võiksid mõjuda leidlikult, aga tervikuna on kõlapilt aneemiline ja kiretu kui postklimakteerne stripp. Jajah, avalugu “Hommik” ma “Muusikanõukogus” saatekaaslaste jahmatuseks kiitsin ja kiidan edasi, seal on toda Mari Wilsoni / Compact Recordsi ideaalpopi helget elegantsi. Aga edasi kipub piinlikuks, eriti räpi ja “moodsate” biitide sissemiksimise ponnistustes (“Laul Valgast”). Ilma retro, kämbi ja naljata, paremale maitsele panustades ning kaasaja suhtes erudeeritud ja nüansitundliku produtsendiga võiksid nad ikkagi olla lihtsalt hea popbänd, aga kui palju neist siis järele jääb? Kas on vaja lihtsalt veel üht head popbändi?
Ja siis kuulan ma Elleri muusikakooli taustaga ansamblit Wilhelm, mis ongi säärane bänd – mis rõõsatab ja pakatab nüüdisaegsest heast maitsest. Anett Kulbini hääl on soe ja sisseelatud, inglise keele hääldus ebaeestlaslik (see mõistagi on muusikas vaid kompliment) ning laulude taustanikerdused säärane filigraanne folksoul, mis vist kunagi päriselt moest ei lähe (sest jõuab harva päris tüütavalt trendikaks saada). Ainult et... Mind isiklikult häirib, kui mind muusikas miski ei ärrita. Kui kogemus on nii läbinisti meeldiv, et ei ole viimaks hetkekski vaimustav. Kui arranžeeringuis on kõik nii ilusti paigas, et ükski lugu ei jää meelde. Ja siis küsin endalt juba, kuidas nood lood kõlaksid Kasemahlakese esitatuna ja kas nad mitte nii mulle hoopis märksa rohkem korda ei läheks. Aga mis siis neist lugudest järele jääks ja kas oleks vaja veel üht ärritavalt reibast retrobändi?

Kasemahlake 4, Wilhelm 5 ja mõlemad ilmselt vääriksid enamat. Aga miski, mida ma veel (kummaski) ei kuule, vääriks veel enamat.

BERK VAHER

Estrada Orchestra

“Estrada Orchestra”

(Estrada Orchestra)

7/10

Mõnikord on oht, et kui mingi konkreetse muusikalise ajastu või bändi fännid üheskoos muusikat tegema hakkavad, on nad oma lemmikperioodis ja selle snittides nii kinni, et ei oskagi justkui ise midagi juurde või edasi mõelda. Tulemus on sel juhul paremal juhul kehvapoolne supike, halvemal juhul lihtsalt mingi hämar leotis.

Estrada Orchestraga õnneks seda muret eriti pole. Jah, toonitatakse, et nende puhul on oluline see, et tegu on vinüülifännidega, mis justkui viitaks (veel ka täna) minevikuarmastusele. Ja eks seda siin tõesti ole, eriti 60ndate-70ndate lembust. Samas, tollaseid instrumentaalse fungi-džässi vinüüle on neil õnneks ilmselt lademes olnud, mitte pelk peotäis, ja plaadile seatud viie loo jooksul liigeldakse mööda mitmeid radu. Avaloo “Transatlantic Opera” idamaise hõnguga afrobiidi vahetab loos “I Took Too Much” välja virtuooslik flöödifunk, mis toob meelde Yuseef Lateefi; selle otsa sõuab omakorda veealuse vaibiga ja peaaegu iasoslik new-age-droon “Meet Spacemen in Tartu Hotel”. Sellele järgneb vaat et biitellikult uneleva introvokaaliga “Taco Bar”, mis teeb mitu pööret ja reisib läbi reipa saksofonibiidi romantilisse psühh-lounge’i ja juhatab sisse viimase, taas idamaistest meloodiajoonistest kantud fungikamaka nimega “Skating With Badamas”.

Suhteliselt tolmuse kõlaga mid-fi produktsioon seob erinevad palad päris hästi ühtseks tervikuks kokku. Tõsi, ehk oleks võinud mõni lugu pisut lühem olla, kuna teemad kipuvad vahepeal ammenduma, enne kui neist loobutakse. Laivis on teine asi ja EO kontserte on linna peal kiidetud küll, nii et eks seal hüpnotavad pikad jämmid paremini.

MADIS AESMA

Plaadi esitluskontsert toimub 8. mail Tallinnas lokaalis Kivi Paber Käärid.