“Paper Gods”
(Warner Bros)
Sain ükspäev töömaja liftis kokku inimesega, kellega kunagi koos ülikoolis käisin ja ammu polnud peale teretamise sõnagi vahetanud.
Tema: Kak žizn?
Mina: Normalna.
Tema: Sa oleks pidanud ütlema “regularna”.
Väike paus.
Tema: Septembris tuleb Duranil uus plaat välja. Sündmus!
Mina: Jaajah. Nile Rodgers neil nüüd pundis seal...
Tema: Jah, just. Ma ühte lugu olen kuulnud. “Pressure Off”. Normaalne 82, noh! Mitte see, nagu neil vahepeal oli... Kellega nad tegid seal...
Mina: Timbalandiga.
Tema: Jajah! Haige värk.
SIIM NESTOR
Leon Bridges
“Coming Home”
(Columbia)
25aastane Leon Bridges kannab oma eeskujusid uhkusega. Pole kahtlustki, et eesmärk on saada võimalikult autentne saund ja tunne nagu Sam Cooke’i ja Al Greeni sugustel Ameerika souli pioneeridel – see magus noore musta mehe gruuv enne, kui funk ja hiljem disko peale tulid. See tähendab, et kõik on lihtne ja arusaadav – rütmisektsioon kannab ühtlast tvisti tempot, kitarr on minimaalne, sõnad süütult naiivsed ja kõik ühtlase vana kooli kaja sees, et jätta aastate 1962–1963 lindistuse mulje. Kõik põhiline on kaetud: meelitavad armastusavaldused, mahajätmisheietused (isegi koos New Orleansi mineku klišeega) ja ka tükike gospelit plaadi lõpetuseks. Album ei lähe korrakski meela Sam Cooke’i rajalt maha, Bridges ei vaevu proovima karedamat Otis Reddingu või Wilson Picketti r&b’d. Ehk vaid singel “Smooth Sailin’” läheb pisut ajas edasi, rohkem tandrile, mis oli 2000ndate retro-r&b lauljate seas moes.
Säärase stiilipuhtuse juures kerkib küsimus, miks ma ei lähe tagasi plaadiriiuli juurde ühe “Twistin’ The Night Away” või “Gets Next To You” järele, selle asemel et Leon Bridgesi plaati otsida. Õigustatud küsimus. Vähemalt on noore Bridgesi taga indie-rokkpundi White Denim liikmed, tänu kellele on produktsioon ja pillimäng pigem retrolikult mahlane kui rangelt püüdlik. Ja mis seal salata, Bridges on hea laulja ja oskab teha juba tehtut küllaltki usutavalt.
SANDER VARUSK
