“Carrie ja Lowell”

(Ashtmatic Kitty)

10/10

Sufjan Stevens on mingis mõttes nagu Vaiko Eplik. Ainult et tükk maad suuremal laval. Mõlemad on üdini andekad, mõlemal tundub kohati justkui igav olevat, mistõttu tekitavad endale lademes kõrvalprojekte, kus nad lahkuvad üldiselt kilbiga. Aga kõige hingematvam on mõlema oskus kaotada enda ümbert üleliigne ning avada ennast kas argliku kitarri või napi klaveri saatel.

Carrie oli Sufjani skisofreenikust ja narkomaanist ema. Lowell aga ­Sufjani kasuisa, kes üritas laulja lapsepõlves mõned aastad segase emaga ­hakkama saada. Edutult, kuid Sufjani elus on Lowell Brams endiselt oluline, kuna juhib tema plaadifirmat.

Vaimuhaige ema kasvatada pole ilmselt kõige mõnusam olla. Just need peatükid oma elust Stevens avabki. Laulus “Should Have Known Better” selle, kuidas ema jättis ta kolmeaastaselt videopoodi. Või suvised reisid kodust ­eemale, mis on ka Sufjani lapsepõlve ühed eredamad hetked – viide ujumisõpetajale, kes ei suutnud meelde jätta Sufjani nime ja kutsus teda Subaruks.

Lapsepõlvetraumadest arenes välja endaga hädas olev täiskasvanud mees, kes laulab purunenud suhetest, alkoholiprobleemidest, enesehaletsusest ja enesetapumõtetest. Kõike seda valu meenutav Stevens väldib seejuures süüdistamist, kibedust ja pettumust. Ta on lihtsalt oma kitarri või klaveriga ja laulab nii, nagu ainult tema oskab. Nii lihtsalt, nii ilusalt.

DANNAR LEITMAA

Emile Haynie

“We Fall”

(Interscope)

7/10

“We Fall” on produtsent Emile Haynie esimene sooloalbum. Produtsendialbumitele omaselt on tegu väga professionaalselt lihvitud muusikaga, mis nõnda algul veidi liiga steriilsena mõjub, kuid jõudnud end avada, muutub üpriski kaasakiskuvaks. Juba mõne kuulamisega jäävad lood meelde mõlkuma ja justkui paluvad uuesti kuulamist.

Teine probleem, mis produtsendialbumeid tihti kimbutab, on eklektika, sest lood külvatakse üle võimalikult erinevate vokalistide ja külalismuusikutega. Ka siin peab Emile’ile au andma. Külalisartiste on siis tõesti palju, üks uhkem kui teine (Brian Wilson, Randy Newman, Rufus Wainwright, Lana Del Rey, Charlotte Gainsbourg, Lykke Li, ­Julia Holter jt), kuid sellele vaatamata kõlab album vägagi terviklikult.

Muusikaliselt on Emile eemaldunud oma hiphopi taustast (varem on ta produtseerinud hitte Eminemile ja Kanye Westile) ja keskendunud Lana Del Rey albumilt “Born to Die” ( ta oli selle albumi põhiprodutsent) tuntud unistele pop­ballaadidele. Nii on tegemist justkui taustamuusikaga, mis ei paista silma, kuid tänu heale laulukirjutusele lausa märkamatult meeldima hakkab. Puudu jääb siin aga isiklikust puudutusest. Millestki, mis pelga meeldimise kõrval ka teatavat ärevust ja lummust tekitaks. Aga võib-olla on Emile oma eesmärgi saavutanud – üks korralik, väheste kunstiliste ambitsioonidega pop­album.

OTT KAGOVERE