Plastiliinivõlur Peter Lord
“Kui me 50aastaseks saame, siis loodetavasti oleme juba
natuke teist nägu,” usub kuulsa animastuudio Aardman üks
asutajatest Peter Lord (54), kes Nukufilmi 50 aasta juubeliks kokku kutsutud
kollokviumil Briti animatraditsioone tutvustas. Tõsi ta on, praegu
on nende Bristolis asuva stuudio maskottideks ikkagi Nick Parki välja
mõeldud leiutajad Wallace ja tema koer Gromit, ilusa sileda pinnaga
plastiliininukud, Aardmani kaubamärk number üks.
Aga stuudio plastiliini-kangelaste rivis on veel igasuguseid
karvaseid ja sulelisi – krutskeid täis lammas Shaun (“Lammas
Shauni seiklused”), inimkeeli kõnelevad elajaloomad telesarjast
“Loomasuu ei valeta”, vabadusvõitlejatest kanad
(“Kanade mäss”) ja eri ühiskonnaklassidest rotid
(“Vesi peale”). Aardmani stuudio viimaseid hitte on internetist
alustanud, ent siis telesarjaks laienenud raju huumoriga “Angry
Kid”, kus vaid tigeda poisi pea on plastiliinist, keha aga
“päris”. Muide, üks Aardmani läbimurdesarju oli
“Vestluskillud” – esiteks lindistasid nad näiteks
Päästearmee supiköögis kolm tundi kodutute vestlusi, ja
siis panid selle nukkude kaudu elama. Pildis ülim abstraktsioon ja helis
täielik realism tekitas efektse ja maagilise elamuse. Kusjuures idee panid
nad lihtsalt ühest lastesarjast maha – nagu Lord ütleb –
ideed ei teki tühjast kohast – ideed on nagu kingitused.
Peter Lord on silmanähtavalt uhke, et 30 aastat tagasi David Sproxtoniga
kahasse loodud firma (mille ülesehitamiseks raha tuli reklaamide
tegemisest) on ikka veel nende oma, et nad ajavad oma isikupärast inglise
asja, ja kunstnik ning looja on selles stuudios alati tähtsamad kui
produtsent või tellija.
Kuigi ajad on palju muutunud.
Kuldaeg Briti animatsioonis jääb 15 aasta taha, aega, mil
nukuanimatsioonid võitsid järjepanu Oscareid, anima oli
kultuuripoliitikas tähtsal kohal, tellimusi tuli telekanalitelt (Channel
4, BBC) nii palju, et stuudio muudkui laienes.
Praegu on probleemne
aeg, võiks isegi öelda, et mõõnaperiood:
“Vaatajatel pole enam isu, avalikkuse huvi on langenud, ja oleme nagu
otsaga tagasi keskajas. Võib-olla on põhjus selles, et
pärast BAFTA ja Oscari-võite muututi enesekeskseks, mugavaks,
suured eelarved hellitasid ära – kui ikka 15minutiline film maksab
veerand miljonit naela, ja tagasi toob see film mitme kontinendi telekanalites
linastudes ikkagi vaid 20 protsenti kulutustest... See muudab
ettevaatlikuks,” selgitab Lord.
Aardmani flirt Hollywoodi
suurstuudioga Dreamworks lõppes küll kolme täispika
nukufilmiga, aga neljandat enam ei sündinud. Juba
“Libaküüliku needuse” (täispikk Wallace’i ja
Gromiti seiklus) ajal peeti tuhandeid väikseid lahinguid, kultuuride
konfliktid stiilis “kuidas saab olla filmi naiskangelane kole?”
olid inglastele kurnavad. “Vesi peale” jäigi nende viimaseks
koostööks. Nüüd aga tuli kosja Sony Pictures, ning nemad
lausa nõudsid, et tehke ikka klassikaline nukufilm, mitte 3D.
Paljud “Voodoo hinge” kollokviumil osalenud nukufilmispetsid
kinnitasid, et looja suhe nukuga on maagiline. Ja selle üks põhjusi
võib peituda kollektiivses kultuurimälus. Näiteks ei tohtinud
teatris väga kaua aega inimene jumalat mängida, jumalt mängisid
ikka nukud. Lisage siia veel lapsepõlve esimesed fantaasiamängud
– kus käbist saab kuningas ja tammetõrust karjapoiss –
ja pilt saab üha selgemaks.
Lord vestab
mahlakalt, kui kummastav, aga ka vaimustav on näiteks
vaatepilt täiskasvanud inimesest, kes satub poeaknal nukumaja vaatama:
“Oi, vaata, kui nunnu tool, täitsa nagu päris! Ja see
vihmavari, appikene, see käib lahti ka!” No ta ei vaimustu ju
tavalisest toolist ja tavalisest vihmavarjust. Aga nukul on mingi tõmme
sees – ja sama on ka plastiliini-animaga – vaataja jälgib
lugu, elab kaasa karakterile, aga samal ajal naudib ta ka seda, et näed,
kui hästi see need nukud liiguvad, kui huvitavad nad välja
näevad! See ongi see imeline asi. 3Dga niivõrd isiklikku suhet ei
teki.”
Lavastaja Rao Heidmets ütleb selle peale, et kui
teha hea ja edukas 3D anima, siis saab selle “isikliku sideme” luua
nukkudega, mis varsti poodi müügile saabuvad.
Selle
kinnituseks, et tänapäeval enam käsi tööga ei
määrita ja see nimetu “miski” kaduma hakkab,
demonstreerib Lord lõpuks oma stuudio parima animaatori
tööpoosi – võimalikult horisontaalis, lõug laua
peal, ja ei liiguta too mees enam muud kui arvutihiirt. Veelgi enam –
arvutis tehes on ka tähelepanu ja fookus hajutatud –
põhimõtteliselt võib animaator kahe liigutuse vahepeal
teises tööaknas E-Bays shopata või lehte lugeda...
Lord teab oma pikast kogemusest, et nukk elab ja dikteerib
võtteplatsil paljutki – oma peas võid ju valmis
mõelda, et liigun puntkist A punkti B, aga see, kuidas sa
“tegelikult” liigud, selgub alles siis, kui liikuma hakkad. Eriti
siis, kui nukud on sellised mõnusad, 25 cm pikkused, maailma
kõige paindlikuma plastiliinist kehaga olevused, haarad tal
õlgade ja puusade ümbert kinni ja... Läks!
Nukufilmi kuldajal oli animaator tõepoolest nagu väike jumal, võlur, trikimees – tema käes oli saladus, talle jäi alati viimane sõna, ja tema otsustes ei tihatud ega osatudki kahelda – tegi ta siis reklaami või lastesarja või kunstilist autorifilmi. Praegu tehakse juba 90 protsenti animatsioonitoodangust arvutis. Kas 3D anima tapab nukufilmi? Eriti nüüd, kui järeltulev põlv on üles kasvanud arvutimängude peal ning pole kunagi nukkudega mänginud?
Arvamusi nukufilmi tuleviku kohta tuli laupäeval (24. novembril, toim) vestlusringis osalejatelt erinevaid. Kuid õhku jäi ikkagi veendumus, et nii nagu fotograafia ei tapnud maalikunsti (kuigi seda kardeti) ega televisioon ei tapnud kino (ka seda ennustati), nii pole ka mõtet karta, et 3D animatsioon surmaks klassikalise nukufilmi. Nad on erinevad kunstivormid. Neid võib miksida, kui tuju tuleb, ja neist kokkupuudetest võib sündida midagi erilist. Ning töövahendeid ei maksa karta, need ikka muutuvad ajas.
Paljud nõustusid, et piirid on need, mis loomingulist protsessi tagant tõukavad – arvutianimatsioonil pole täna enam ühtegi piiri ees ja see teeb ta paradoksaalsel kombel hoopis vaesemaks kui klassikalise nukuanima. Nukumeister on ikka veel võlur, kes paneb plastiliinimehikese läbi seinte minema ja põrandas ujuma, ta on (must)kunstik, ning vaataja elamusest poole moodustab küsimus – kuidas ta seda teeb?
M. T.
* Pealkiri laenatud Hardi Volmeri nukufilmist “Lõpuõhtu”.