24.05.2007, 00:00
Poeetilised prantslased
Kristiina Davidjantsi arvates ei kannata Hollywoodi hilisemad uusversioonid Prantsuse originaalfilmidega võrdlust välja.
Kes kellelt laenab: “Viimasel hingetõmbel” juured on otsapidi Hollywoodi gangsterifilmides. Humphrey Bogart’it jäljendav Jean-Paul Belmondo on oma tähenduselt muutunud sama märgiliseks kui jäljendatav ise. KAADER FILMIST
Järgmise nädala alul kinos Sõprus algav
filmiprogramm pakub Tallinna publikule haruldast võimalust näha
suurelt linalt mõningaid olulisi prantsuse kinoajaloo tähtteoseid.
Kuigi oma olemuselt on tegemist programmiga, kus põhirõhk
näib olevat võrdlusel “prantsuse originaal” ja
“USA remake”, pühendaksin ma selle artikli fookuse pigem
prantslaste filmidele ja ei hakkaks võrdlema neid ameeriklaste
uusversioonidega.
Filminädala kaks esimest filmi, “Pépé le Moko” (Julien Duvivier, 1937) ja “Metslane” (Jean Renoir, 1938), kuuluvad “prantsuse poeetilise realismi” lainesse ning mõlemas särab peaosas Jean Gabin.
Meenutagem korraks eelmise sajandi kolmekümnendate aastate teist poolt – I maailmasõja haavad pole veel paranenud, naaberriikides Itaalias ja Saksamaal võtavad fašistid kindlakäeliselt võimu, õhus on tunda uut ning veel suuremat ähvardavat ohtu. Nii on ka tollased poeetilise realismi lainesse kuuluvad filmid kantud sünge ettemääratuse tundest, peategelaseks on “väikene inimene”, kelle saatus on juba ammu ette ära otsustatud. “Pépé le Moko” peategelane on Prantsusmaalt Casbah’sse pagendatud kurjategija, kes olles end küll Alžiiris mugavalt sisse seadnud, igatseb siiski tagasi kodumaale. Kuigi ta ütleb naiste kohta, et “ma annan neile oma keha, kuid jätan endale oma pea”, saab just kohtumine femme fatale’iga talle saatuslikuks. Lavastaja Duvivier’ oskuslikult sobitatud stuudiovõtted segatuna natuuriga annavad filmile omalaadse hingamise, mida tasub üle vaadata. Emile Zola romaanile “Metslane” toetuva ekraniseeringu antikangelane Jacques (samuti Gabin) satub pealt nägema mõrva, kuid olles armunud ühte teo sooritajatest, arvab ta nüüd omavat teatavat võimu naise üle. Ja nagu arvata võib, ei lähe midagi nii nagu plaanitud.
Neis filmides on tunda õhus hõljumas nõrka lootust, et äkki muutub kõik kord paremaks, ja sama halastamatut illusioonide kokkuvarisemist. Kuid oma näitlejatöödelt on “poeetilised prantslased” sedavõrd mõjuvad ning visuaalses esteetikas nõnda hõrgud, et kõik kokku jätab hinge maguskibeda jälje. Kokkuvõtvalt siis väike Gabin kehastamas suurt Prantsusmaad maailma ohvriterikkaima sõja eelõhtul.
“Viimasel hingetõmbel” (Jean-Luc Godard, 1959) on ilmselt üks euroopa filmiajaloo ikoonilisemaid teoseid – kes poleks kuulnud nouvelle vague’ist? Jean-Paul Belmondo ja Jean Seberg Pariisi tänavatel tulevad ilmselt tuttavad ette paljudelt fotodelt, iseasi muidugi, kui paljud filmi ennast näinud on. Godard’i läbilöögifilmi on näidatud küll televiisoris, kuid ma kardan, et see oli väga ammu. Tegelikult on siinkohal paslik meelde tuletada, et kuigi järgmise nädala kinoprogramm keskendub justkui ameeriklaste uutele tõlgendustele prantsuse filmidest, on nii ülalpool mainitud “Pépé le Moko”, kui ka “Viimasel hingetõmbel” juured omakorda Hollywoodi gangsterifilmides. Üks laenab ühelt, teine teiselt ning kokku sünteesitakse täiesti uus kvaliteet – Humphrey Bogartit jäljendav Belmondo on oma tähenduselt muutunud sama märgiliseks kui jäljendatav ise. Eksistentsialistlik ja võluv on see film – kui tahate, võtke seda armastusloona, kui tahate, põnevusfilmina, ja kui tahate, endise Cahiers du cinéma filmikriitiku Godard’i kinematograafilise “uue laine” manifestina.
“Uppumissurmast päästetud Boudus” (Jean Renoir, 1932) ei õnnestu hulkur Boudu enesetapukatse, sest mehe päästab jõest sümpaatne raamatupoeomanik. Kui Boudu end elupäästja majast leiab, kehtestab ta sealses peres kiiresti omad reeglid. Renoiri lavastatud loos esinevate tegelaste suhetevõrgustikku sisseelamine nõuab vaatajalt küll natukene kannatust, kuid filmi lõpp on seda vägevam. Peaosas näeme prantslaste kolmekümnendate aastate kinouhkust Michel Simoni – samuti suur, kuid momendil ilmselt siinmail tundmatu näitleja. Minu isiklikud lemmikud kõigist Simoni filmidest on Jean Vigo “L’Atalante”(1934) ja Marcel Carné “Udune kaldatänav” (1938) – kui kusagil satute peale, vaadake ära.
“Naine nimega Nikita” (Luc Besson, 1990) on tõenäoliselt kogu kamba kõige kuulsam film, mille Hollywoodi versioon sündis kohe kolm aastat hiljem. Anne Parillaud’ Nikita on naisena, kes sunnitud tööle mõrtsukana, korraga nii hirmutav kui ligitõmbav. Nikita teekond narkomaanist tapjaks ning siis sellest ringist välja väärib vaatamist.
Küsite nüüd veel kord, et miks oli kogu artikkel pühendatud originaalidele ja ei sõnagi remake’idest? Aga minge ja võrrelge, siis saate aru.
Filminädala kaks esimest filmi, “Pépé le Moko” (Julien Duvivier, 1937) ja “Metslane” (Jean Renoir, 1938), kuuluvad “prantsuse poeetilise realismi” lainesse ning mõlemas särab peaosas Jean Gabin.
Meenutagem korraks eelmise sajandi kolmekümnendate aastate teist poolt – I maailmasõja haavad pole veel paranenud, naaberriikides Itaalias ja Saksamaal võtavad fašistid kindlakäeliselt võimu, õhus on tunda uut ning veel suuremat ähvardavat ohtu. Nii on ka tollased poeetilise realismi lainesse kuuluvad filmid kantud sünge ettemääratuse tundest, peategelaseks on “väikene inimene”, kelle saatus on juba ammu ette ära otsustatud. “Pépé le Moko” peategelane on Prantsusmaalt Casbah’sse pagendatud kurjategija, kes olles end küll Alžiiris mugavalt sisse seadnud, igatseb siiski tagasi kodumaale. Kuigi ta ütleb naiste kohta, et “ma annan neile oma keha, kuid jätan endale oma pea”, saab just kohtumine femme fatale’iga talle saatuslikuks. Lavastaja Duvivier’ oskuslikult sobitatud stuudiovõtted segatuna natuuriga annavad filmile omalaadse hingamise, mida tasub üle vaadata. Emile Zola romaanile “Metslane” toetuva ekraniseeringu antikangelane Jacques (samuti Gabin) satub pealt nägema mõrva, kuid olles armunud ühte teo sooritajatest, arvab ta nüüd omavat teatavat võimu naise üle. Ja nagu arvata võib, ei lähe midagi nii nagu plaanitud.
Neis filmides on tunda õhus hõljumas nõrka lootust, et äkki muutub kõik kord paremaks, ja sama halastamatut illusioonide kokkuvarisemist. Kuid oma näitlejatöödelt on “poeetilised prantslased” sedavõrd mõjuvad ning visuaalses esteetikas nõnda hõrgud, et kõik kokku jätab hinge maguskibeda jälje. Kokkuvõtvalt siis väike Gabin kehastamas suurt Prantsusmaad maailma ohvriterikkaima sõja eelõhtul.
“Viimasel hingetõmbel” (Jean-Luc Godard, 1959) on ilmselt üks euroopa filmiajaloo ikoonilisemaid teoseid – kes poleks kuulnud nouvelle vague’ist? Jean-Paul Belmondo ja Jean Seberg Pariisi tänavatel tulevad ilmselt tuttavad ette paljudelt fotodelt, iseasi muidugi, kui paljud filmi ennast näinud on. Godard’i läbilöögifilmi on näidatud küll televiisoris, kuid ma kardan, et see oli väga ammu. Tegelikult on siinkohal paslik meelde tuletada, et kuigi järgmise nädala kinoprogramm keskendub justkui ameeriklaste uutele tõlgendustele prantsuse filmidest, on nii ülalpool mainitud “Pépé le Moko”, kui ka “Viimasel hingetõmbel” juured omakorda Hollywoodi gangsterifilmides. Üks laenab ühelt, teine teiselt ning kokku sünteesitakse täiesti uus kvaliteet – Humphrey Bogartit jäljendav Belmondo on oma tähenduselt muutunud sama märgiliseks kui jäljendatav ise. Eksistentsialistlik ja võluv on see film – kui tahate, võtke seda armastusloona, kui tahate, põnevusfilmina, ja kui tahate, endise Cahiers du cinéma filmikriitiku Godard’i kinematograafilise “uue laine” manifestina.
“Uppumissurmast päästetud Boudus” (Jean Renoir, 1932) ei õnnestu hulkur Boudu enesetapukatse, sest mehe päästab jõest sümpaatne raamatupoeomanik. Kui Boudu end elupäästja majast leiab, kehtestab ta sealses peres kiiresti omad reeglid. Renoiri lavastatud loos esinevate tegelaste suhetevõrgustikku sisseelamine nõuab vaatajalt küll natukene kannatust, kuid filmi lõpp on seda vägevam. Peaosas näeme prantslaste kolmekümnendate aastate kinouhkust Michel Simoni – samuti suur, kuid momendil ilmselt siinmail tundmatu näitleja. Minu isiklikud lemmikud kõigist Simoni filmidest on Jean Vigo “L’Atalante”(1934) ja Marcel Carné “Udune kaldatänav” (1938) – kui kusagil satute peale, vaadake ära.
“Naine nimega Nikita” (Luc Besson, 1990) on tõenäoliselt kogu kamba kõige kuulsam film, mille Hollywoodi versioon sündis kohe kolm aastat hiljem. Anne Parillaud’ Nikita on naisena, kes sunnitud tööle mõrtsukana, korraga nii hirmutav kui ligitõmbav. Nikita teekond narkomaanist tapjaks ning siis sellest ringist välja väärib vaatamist.
Küsite nüüd veel kord, et miks oli kogu artikkel pühendatud originaalidele ja ei sõnagi remake’idest? Aga minge ja võrrelge, siis saate aru.
FRENCH CONNECTION:
Prantsuse kino “The American Way’’ – Prantsuse filmikunsti suurteosed ja nende Ameerika uusversioonid. Kinos Sõprus 28. maist – 1. juunini kl 19.30 ja 21.30.
Linastuvad filmid:
Prantsuse kino “The American Way’’ – Prantsuse filmikunsti suurteosed ja nende Ameerika uusversioonid. Kinos Sõprus 28. maist – 1. juunini kl 19.30 ja 21.30.
Linastuvad filmid:
- PéPé LE MOKO R: Julien Duvivier 1937
- ALŽIIR R: John Cromwell 1938
- METSLANE R: Jean Renoir 1938
- INIMESE IHA R: Fritz Lang 1954
- VIIMSEL HINGETÕMBEL R: Jean-Luc Godard 1959
- HINGETULT R: Jim McBride 1983
- UPPUMISSURMAST PÄÄSTETUD BOUDU R: Jean Renoir 1932
- BEVERLY HILLSI HULKUR R: Paul Mazursky 1986
- NAINE NIMEGA NIKITA R: Luc Besson 1990
- TAGASITEED EI OLE R: John Badham 1993
