Mäletan, kuidas me vist 2001. aasta kevadvaheajal Jõhvis ühe teatud eramaja katusekambris kambakesi istusime, idabloki ja pealinna punkarid koos. Chungin esitas meile kitarri meenutaval pannil pikka soolokava – omi laule, pungiklassika pilatöötlusi, kiireid hetkeimprovisatsioone. Vanad me võisime olla? Nii kuus-seitseteist. Ta oli juba siis valmis artist. Korraga avanes uks, läbi täissuitsetatud õhu kostis naisehääl: „Indrek, siin toas võib juba kirve õhku rippuma panna!“ Ema tuli koju.