Pole liha, pole kala
Filmiplakat on üks paljudest "mööndustega" kunstiliikidest, mille juures hinnatakse kunstilises plaanis üksikuid peamiselt kaugele minevikku jäävaid või eksootilises perifeerias sündinud saavutusi (Saul Bassi Hitchcocki- ja Bondi-plakatid, 1970.-80. aastate Poola filmiplakatid jne). nüüdisaja osas aga lepitakse reaalsuse ehk täielikult domineeriva rutiinse Ameerika-keskse kommertsiga. Filmiplakatikunstnike erialase tunnustuse tipuks on kujunenud The Hollywood Reporteri asutatud filmiturundusauhindade Key Art Awards plakatipreemiad. Nende ümber tiirlevate menufilmide (käesoleval aastal näiteks "Sin City", "Syriana", "Batman alustab", "Neljakümneaastane neitsi" jt) kõrgprofessionaalselt lihvitud promovisuaalia toimib eeskätt reklaamina. Loomulikult on tegu tipptasemel graafilise disainiga, ent kunstilisus on selle mängu juures siiski võrdlemisi teisejärguline teema - peamine eesmärk on filmi müüa.
Ka tänapäeva Eesti filmitööstus on ajaga sammu käia püüdes taibanud, et plakat on tõsine turundusrelv - tervete linnade kodumaist filmi reklaamivate plakatitega ülekleepimises pole enam midagi uut. Miskipärast aga ei kipu plakati turundusliku tähtsuse tajumine kuigi sageli peegelduma nende vormistuses.
Muutunud kontekstis ei saagi eeldada, et moodne Eesti filmiplakat kannaks edasi kaheksakümnendatel siinmail õitsenud kunstplakati traditsioone. Küllap on ka filmiajaloolase Õie Orava sõnul kunagi Nõukogude Liidus ilma teinud ENSV filmiplakat suurele osale praegu Eestis graafilise disaini alal töötavast seltskonnast tundmatu maa. Ent siiani pole hakkama saadud ka ühegi niisuguse filmiplakatiga, mil oleks asja moodsa aja reklaamipreemiate jagamisele, s.t paraku pole see valdkond siin hetkel mitte ainult kunstina, vaid ka kommertsina võttes professionaalselt arvestataval tasemel.
Iga pahaaimamatu avasilmne satub linnapildis või lehti lugedes aina sagedamini silmitsi mõne kodumaise filmiplakatiga. Ja ajapikku hakkab kangesti ära tüütama, kui see ometi sihiteadlikult massreklaamiks loodud kujund on jälle nõutukstegevalt amatöörlik, banaalselt manipuleeriv ("Nimed marmortahvlil", millele korraldati Eesti filmi lähiajaloo esimene põhjalik linnaülekleepimis-kampaania), tüpograafilises-logograafilises plaanis haletsusväärne, kompositsiooni seisukohast saamatu või nürimeelne, mittemidagiütlev filmi žanri ja sisu osas vms. Kohalikud katsed teha filmiplakatit, mis oleks "nagu päris", päädivad kehvade variatsioonidega vana hea "hõljuvate hiidpeade" klišee teemal; "vaimukate" plakatitega, mis pole naljakad (ka iroonia ja lihtlabase küündimatuse vahel on teinekord keeruline piiri paika panna), või magedate imitatsioonidega moodsate "teistmoodi" ja "riskantsete" (Hollywoodi kontekstis tinglikud mõisted) Ameerika plakatite võtetest.
Kui "et oleks nagu päris" mõtteviis kõrvale jätta, on tulemused kohe märksa paremad: näiteks torkavad kontekstis positiivselt silma süüdimatu camp'i võtmes tehtud plakatid Maimiku-Kilmi dokkidele "Vali kord!" ja "Müümise kunst" (autor Janek Murd) või kunstilist mõju ja meeleolu vormistusstampidest ülemaks seadev Ruth Huimerinna ja Jüri Lõuni "Somnambuuli" plakat. Kokkuvõttes aga on ausam rääkida nüüdisaegsest Eesti filmiplakatist pigem visuaalse reostuse kui ilu või disaini kategooriates.
Teine problee mi tahk on mainekujunduslik: kuna enamik inimesi näebki filmidest vaid reklaamplakateid, kujundab nende tase tahes-tahtmata ka muljet "toote" enese kohta. Et filmide tase paistab siiski tasapisi ülesmäge minevat, oleme silmitsi tõsiasjaga, et siin kipub tavaliseks saama Ameerikas tüüpilise skeemi "karm plakat, mage film" vastupidine variant.
Ei teagi, millisele osapoolele kujunenud olukorras süüdistavalt osutada tuleks. Mis plakatikujundajatesse puutub, siis ka mujal maailmas elatakse langevate standarditega melanhoolset igamehe-Photoshopi ajastut ning tehakse plakateid kiiruga, umbropsu ja parasjagu kättesaadavast pildimaterjalist. Või on asi hoopis selles, et filmitootjad, kellelt eriala peaks ometi eeldama teatud visuaaliataju, ei oska oma reklaamieelarve eest lihtsalt paremat nõuda? Või tuleb plakat kui turundusrelv tootjale alles pisut enne esilinastust meelde?
Eksperdid hindavad
Tõnu Kaalep:
Filmiplakati jaoks on olemas oma reeglistik, jäigem mainstream-kinos, vabam sõltumatuma loomingu puhul. Kobarkino fuajees võime peavoolunäitust vaadata, Eesti plakatid püüavad nendega sarnaneda, aga jäävad reeglina kuskile poolele teele, ilmselt tehakse meil liiga vähe filme. "Nimed marmortahvlil" on surmtõsine ja igav, aga samas väga professionaalne. "Vali kord" on omas võtmes ka hea, ülekuhjatud jabur fotoshoppamine, aga mingis mõttes siiski Esto-TV poliitiliselt ebakorrektse rosoljega seostuv. "Maleva" plakat on filmi enda paroodialikku ja low-tech-olemust arvestades päris tabav oma suvalise "grungefondiga". "Müümise kunst" on samuti sümpaatselt irooniline ja erandlikult ei karju ka Photoshop, et teda kuritarvitatakse. Kui "Stiilipeo" all paremas nurgas olevad kolm tegelast maha tõmmata, kahtlustaksin ülejäänu juures Ruth Huimerinna kätt. Muidu keskpärase tüüpideega plakatit võib rikkuda lohakas teostus ("Kuldrannake") või mitte just kõige parem kirjavalik ("Meeletu"). Töö kirjaga päästab näiteks "Täna öösel me ei maga" plakatid. Ülejäänud ei karju, aga eriti kinno ka ei meelita...
Siinseist parim on kahtlemata "Tühirand". Lihtne ja lööv pilt ning irooniline, eesti graafilise disaini minevikku parodeerida püüdev kirjalahendus.
Marko Kekišev:
"Kuldrannake" sunnib mõtlema, et mõnikord tuleb hädaga pilte kokku monteerida, parimal juhul saab mõnusa camp'i. Siin on keegi esialgse ideekavandi kohe trükki vormistanud. "Kõrini" ja "Malev" - sakslastega teeme Hollywoodi muidugi musta ja punasega. See mulle isegi meeldib. Teisel juhul aga Hollywood Liivimaa kroonika stiilis. Filmi arvestades võiks vorm olla jõhkralt eriline "kodukootud". "Meeletu" plakat on korrektselt reeglite järgi tehtud - selle eest pluss. Jube igav - selle eest hulka miinused. Mis asi on "meeletu"?
"Vali kord" - kui filmi vaatasin, siis tundus, et sain aru, mida mulle näidatakse. Selle plakati puhul on nagu mingi sokk pähe tõmmatud. Edastage ühte mõtet korraga, siis alles teist ja kolmandat. Meeldivalt mõjub "Tühirand" - on tühi küll, on eesti asi (filmi nime kujundus) ja tõsiseltvõetav.
"Müümise kunst" seevastu on hea näide sellest, kuidas formaalselt kole asi võib kokkuvõttes väga hästi toimida. Plakat, mis mind vaatajana õrritab ja austab.
Ruth Huimerind:
Kui Eesti aja alguses esimesed muu maailma filmiplakatid üles kleebiti, tekkis kohe küsimus, et kas nii lihtne ja igav värk ongi. Standardiks kolme peategelase näod kenasti suurelt kaelakuti, pealkirja tasapaks fondivalik ja alumises reas kribukirjas osalised. Sel ajal valitsenud Järmuti koolkonna puhul oli in hoopis vaimukas fotolavastus, julged kujundid, "kunstilisus", ja üllatuslikkus. Parem, kui kõik koos. Selge, et saabunud kommertslik magedus tekitas nõutust. Nüüd vaatan, et tore, kui mõni plakat sellenigi küüniks. Et hästi tehtud Ameerika polegi kõige hullem variant ("Meeletu", "Malev"). Et poleks täiesti piinlik ("Koer, lennuk ja laulupidu", "Nimed marmortahvlil") või tapvalt igav ("Röövlirahnu Martin", "Kõrini", "Tühirand"). Müümise kunsti sarnaseid plakateid tegi Silver Vahtre aastal 78, aga härrased, vahepeal on 30 aastat mööda läinud!
"Vali kord" meeldis juuresolevaist kõige rohkem, aga võib-olla Carmen Kassi pärast.
