Päev algab pilviselt
On üsna jahe
Aga
päeva edenedes
Tuleb päike välja
Ja
õhtupoolik on kuiv ja soe
Õhtul paistab kuu
Ja on üsna selge
Puhub,
seda peab ütlema,
Värskendav tuul
Kuid
keskööks see vaikib
Edasi ei tule enam midagi
See on viimane ennustus
Harold Pinter,
The Guardian, 20, märts, 2003-03-23
Sellise luuletuse avaldas vana absurditeatraal sõja alguse päeval. Kõlab üsna apokalüptiliselt. Ta on neid viimasel nädalal avaldanud rohkemgi, aga ülejäänud ei mahu kuigi hästi eesti luulekeelde, need koosnevad põhiliselt vägisõnadest ja sajatustest, küll lubadustest “neist sitt välja pommitada” ja hoiatustest “ringilendavate türade” eest.
Kirjanik on raevunud. Väga paljud inimesed maailmas on raevunud ja marsivad bulvaritel protestimarssi. Rõhuv enamik, nagu meiegi, istub siiski telekate ees ja vaatab otseülekannet operatsioonist “Häving ja õud” (nimi lõhnab Luhaääre luuleklubi järele).
Eestlased enamasti ei marsi, sest nad on kapitalismi ehitamisest piisavalt väsinud, ei saa ennast ebaproduktiivsetele tegevustele kulutada. Ometi on juhtivad eesti mõtlejad jõuliselt sõna võtnud, kirega, nagu Loominguliste Liitude Pleenumi ajal. Kaplinskit on Iraagi Ekspress (või mis nende lehe nimi ka iganes on) isegi hea sõnaga meeles pidanud. Tänu Kaplinskile on Eesti ehk nüüd nende riikide, mille poole batsillipurgid teele pannakse, nimekirjast maha tõmmatud. Ei saa öelda, et tema allkirjakogumine hajutaks meie julgeolekuriske halvemini kui välisministri kummardus Ameerika poole. Väiksel maal tuleb hoida korraga ikka mitut rinnet.
Kahtlemata pälvib käimasolev sõda – ühes pikkade moraalsete arutlustega täidetud eellooga – maailma meedias enam tähelepanu kui teised pärast sotsialistliku maailmasüsteemi lõppu toimunud veretööd. Mõni miljon kõplaga maha löödud tutsit ja hutut jäid USA-s kuuldavast suuresti O. J. Simpsoni kohtuprotsessi varju.
Siiski on eesti seni silma paistnud suurema huvi puudusega Balkani hädade suhtes. (Meie oleme rääkinud ehk jälle Tšetšeeniast, millest teised palju ei teadnud). Ei mäleta, et 90ndate esimesel poolel toimunud Bosnia etniline puhastus, mõrvamine ja vägistamine oleks Eesti meedias ja ühiskonnas olulist tähelepanu pälvinud. Küllap tundusid horvaadid ja serblased meile tollal kusagil kaugel kaklevate metsinimestena (ainus tuntud serblane oli Gojko Mitic, nuga hambus), kelle probleemidega meil mingit tegemist olla ei saa. Maksimarketi avamine, tõendid moodsast Lääne heaolust, oli meile võrratult tähtsam.
Euroopa meedia ja taevased telekanalid siiski kajastasid toimuvat. Fanny Sivers kirjutas Pariisist, et prantslastele tundub imelik, et sealt kõigest lennutunni kaugusel asuvas Sarajevos on külm, nälg ja lõhkevad pommid. Meile näis aga Sarajevo Rwandana. Me ei murdnud ennast ometi selleks heaolilma, et hakata oma pead vaevama Dracula poolsaare õudustega!
Sellelt arusaamalt lähtus ka üldhoiak kaitsekulutustesse: kas on veel midagi tarbetumat kui Eesti armee! Ja sinna maetakse raha, mida võik kulutada Rahva Muuseumile või Rahvusooperile! Tänapäeva maailmas ei aeta ju asju enam sõjaga! Paraku näitab elu, et nüüd, pärast külma sõja lõppu hakataksegi korda maailmas hoidma sõjaga. Kui Brežnev veel elaks, kas ta siis oleks lubanud ameeriklasi Iraagile kallale minna?!
Mõne aasta ees toimunud Kosovo rahvamõrvale elasime juba mõnevõrra kaasa. Kaplinki kutsuti telekasse moraalset positsiooni kujundama, tõsi küll Soome omasse. Aga meie lehtedes käis juba diskussioon. Kaplinski, Enn Soosaar ja teised juhtivad mõtlejad olid Belgradi pommitamise poolt, sest see tundus ainsa võimalusena vältida genotsiidi Kosovos. Eurooplastest rahuvalvajad polnud sellega Bosnias kuigi hästi hakkama saanud, nüüd kutsuti ookeani tagant tegusam politseinik kohale. Eesti ühiskond oli üsna üksmeelne, kui mõned lääne ülikoolides klassikalise vasakpoolse diskursusega relvastatud noored intellektuaalid maha arvata.
Minu meelest on praeguse sõja mõtestamisel ja kajastamisel Eesti ühiskond emantsipeerunud teiste lääneriikide tasemele. (Arenguruumi on ehk veel Kaitsepolitseil, kes ei saanud kohe aru, et tema ülesanne on tagada protestidemonstratsioonide toimumine. Me ju tahame Põhjamaadega ühte sammu käia, demonstreerida valitsusvälist kodanikuliikumist.) Me oleme “Hävingu ja õuduse” moraalsetest ja finantsiliste (bensiinihind ja börsiindeksid) aspektidest peaaegu sama huvitatud kui kõik teised. Sest meilgi on juba aktsiaid ning uue maksimarketi avamine pole sõja kõrval mingi sündmus.
Siiski paistab, et me oleme kuidagi petta saanud. Me peame ühest oma põhiillusioonist, kristallpalee kandetalast loobuma. Nimelt sellest, et pääsedes Kurjuse Impeeriumist sisenesime õiglusse ja heaolusse, sõdadeta ja konfliktideta maailma, Leibnizi “võimalikest parimasse maailma”, Fukuyama “ajaloo lõppu”.
Nõukogudse ajal pidime pingutama, et jõuda “kõrgeimasse formatsiooni” kommunismi, kus kõik on kõige paremini. Nüüd, kus on selgunud, et põhimõtteliselt ei saagi olla paremat ilmakorraldust kui liberaalne demokraatia, st see, kus me praegu elame, peame tunnistama, et ajaloo lõpuski jätkub jama. Et me ei saagi anduda sihipärasele küllulikule tarbimisele, epikuurlikele pidusöökidele ühes arutlustega mitu inglit mahub nõelaotsale, vaid peame valvel olema ja pommikoeri koolitama. Et vahest on heaoluilma paremad päevad juba (ilma meieta) mööda läinud.
Või jääb meil ajaloo lõpp lihtsalt leidmata, nagu Kalevipojal maailma ots? Meil on aegade algusest saadik viltu vedanud!
