Portree pildis ja sõnas

Kunstnik Jaan Toomik istus oma ateljees Eesti ühe andekaima operaatori Mart Tanieliga (42) ja maalis temast portree nii pintsli kui sõnade abil.

Mart Tanielil on olnud kiired ajad. 2017. aastal jõudis kinodesse Kivirähki-aineline „November“, mille eest pälvis Taniel Tribeca filmifestivalil parima kaameratöö preemia ja tänavu veebruaris Ameerika Operaatorite Liidu Spotlight auhinna. Äsja osales ta Veneetsia filmifestivalil Vene-Eesti-Prantsuse koostööfilmiga „Mees, kes üllatas kõiki“. Sel nädalal jõuab aga Eesti kinodesse noore režissööri Kaur Koka esimene täispikk mängufilm „Põrgu Jaan“, kus kaamera taga taas Mart.

Areeni palvel kohtus Mart Taniel oma hea sõbra Jaan ­Toomikuga, kellega koos tehti nelja aasta eest kunstniku esimene täispikk mängufilm „Maastik mitme kuuga“. Sel korral pole aga kaamera (loe: molberti) taga mitte Taniel, vaid Toomik.

Mart, kui palju sulle see väga prestiižikas operaatoriauhind korda läks? On sinu jaoks sellised auhinnad tähtsad? Võib-olla on see rumal küsimus ja ma provotseerin sind silmakirjalikkusele.

Auhinnad on ohtlik värk. Alustame sellest, et mõõduvõtmine ja hindamine on kahtlane asi. Aga kui see kõrvale jätta ja kui ikkagi juhtub midagi sellist… See Ameerika asi oli tore, sest seal olid hindajateks oma ala meistrid – operaatorid. Kaalukam asi kui keskmine festivaliauhind, kus on hindajate seas väga erinevaid inimesi ja emotsioone ja jumal teab, millest asjad lähtuvad, kuni poliitiliseks minemiseni välja. Operaatorid on rahulikumalt tagaplaanil, nende auhindadega ei ole suurt rebimist.

Ma olen täiesti lihtne mees. Kui pööratakse tähelepanu su tööle ja tõstetakse seda esile, siis ma tahaks näha, kellele see ei meeldiks.