Prantsuse Päikesekuninga kahekordne paiste
A. Richardt. Louis XIV (1638–1715). Suure sajandi päike. Prantsuse keelest M. Endjärv. Kunst, Tallinn, 2003, 468 lk., ill., registrid.
I. Dunlop. Louis XIV. Inglise keelest E. Sinijärv ja M. Raitar. Varrak, Tallinn, 477 lk., ill., registrid.
Rääkimata turule paiskuvate raamatute üldhulgast, ületab hetkel lugeja lauale jõudvate biograafiate arv ka kõige kirglikumate lugejate võimete künnise. Ometi tuleb tunnistada, et antiikajast alates on suurmeeste elulood olnud nii lihtinimeste, kuid iseäranis uute põlvkondade suurmeeste lemmikpaladeks, mis annavad kogemusi ja inspiratsiooni. Olgu nimetatud vaid Plutarchos, kelle teosed on tema enda eluajast (I sajand) alates kuni tänapäevani iga ajaloolase, riigimehe või väepealiku lemmikute hulgas.
Seepärast tuleb vaid tervitada, et eesti kultuuri rikastavad kirjastuste poolt algatatud biograafilised seeriad, mis pakuvad (seni paraku vaid) tõlgete vahendusel elutruid ja isiksusekeskseid ajaloonägemusi. Pikima seeria au kuulub kirjastusele “Kunst” — kuldne kuningate jada, rohked teosed “Olioni” seerias “Persoon” ja mahukaimad kvaliteetbiograafiad sarjas ”Inimene ja ajalugu” kirjastuselt “Varrak”. P>
Väga lühikese aja jooksul teineteise järel ilmunud Prantsuse kuninga Louis XIV elulood kahelt kirjastuselt näitavad, et eesti kultuuris on ruumi ja raha sääraseks luksuseks. Me oleksime vaesed, kui terved põlvkonnad peaksid piirduma nii suurte meeste puhul vaid ühe elulookirjeldusega (väga paljus see paraku nii jääbki). Iga uurimus on vaatamata autori ponnistustele ja suurele tööle autentsete allikatega ning nende kriitilisele analüüsile, siiski subjektiivne. Oluline on ka see, missugusest kultuuriruumist või rahvusest autor pärineb. Louis XIV puhul on tore võrrelda kaht täiesti erinevat käsitluslaadi Ian Dunlopi ja Aimé Richardti sulest.
Ian Dunlop on niivõrd fanaatiline arhitektuuriaustaja, et raamatus pole peatükkigi, milles ta ei kõneleks mõnest ehitisest ja selle saamisloost. Kuigi ehituskirg ja arhitektuuriasjatundlikkus kuulusid Louis’ põhiliste iseloomujoonte hulka, muutub niigi mahuka ja faktitiheda raamatu juures ballastiks tema ehitustegevusega mitteseotud losside detailne kirjeldamine. Võib lausa öelda, et raamatus on liiga palju lehekülgi, millelt me Louis’d ennast ei leia. Aimé Richardt keskendub palju rohkem isiksusele nii vaimses kui ka füüsilises plaanis. Seda kroonib peatükk “Kuninga tervis”, mis toob raamutu lugemise lõpu eel meid tavalugejale hoomamatu kõrge poliitika ja kauge ajaloo tasandilt inimese mõõtkavasse.
Samas on väga oluline, et Ian Dunlop pöörab palju tähelepanu Louis’d ümbritsenud isiksuste võimalikult täpsele portreteerimisele ja iseloomustamisele. Just Päikesekuninga “meeskond” vormis tema suuniste järgi ajastu, mida nimetatakse Suureks sajandiks (grand siècle) ja mille püsiväärtusi, autori sõnutsi rahukunstide vilju, naudib täna kogu inimkond. Nende hulka kuulusid kirjanikud Molière, La Fontaine, Boileau, Racine, Perrault; kunstnikud Le Brun, Lefèbvre, Rigaud; aiakunstnik Le Nôtre; arhitektid Le Vau, Mansart, Hardouin-Mansart; riigimehed Colbert, Le Tellier, Louvois, de Torcy; sõjaväelased prints de Condé, Turenne, Vauban, Villars; lisaks teadlased ja vaimulikud ning loendamatu hulk printse ja hertsogeid, kes Louis’ pika, 72 aastat kestnud valitsemisaja jooksul tähtsat rolli mängisid. Aimé Richardt’i raamatus pole nii põhjalikule portreteerimisele keskendatud ja näiteks Le Tellier’ ja Louvois’ iseloomustused jäävad pisut ühekülgseiks, kuigi eriti just viimase teened moodsa sõjalise administratsiooni loomisel (sh sõjaarhiivi asutamisel) on hindamatu ajaloolise väärtusega.
Louis XIV pidas oma eluajal palju sõdu. Tavainimese teadvuses on ta aga kinnistunud rohkem naistemehena. Loomulikult mängisid naised tema elus suurt rolli. Tal oli elus mitu tunnustatud ametlikku armukest. Eks tänu Alexandre Dumas’le mäletame eelkõige malbet Louise de La Vallère’i. Hiljem tõmbus kuningas selles asjas tagasi ja tema elu viimastel aastakümnetel oli isegi abielus Madame de Maintenoniga, oma eelmise armukese, Madame de Montespaniga soetatud laste endise kasvatajaga. Vaatamata lihalistele kirgedele oli Louis vääramatu kristlane-katoliiklane. Seda tõestavad mõlemad autorid suure veenvusega.
Ian Dunlopi teoses on aga arhitektuurikire kõrval rõhutatud just sõjanduskirge. Üllatuslikult saame teada, et kuningas oli juba lapsest saati suur asjatundja sõjaküsimustes, oskas korraldada ja juhtida sõjategevust (iseäranis eelistas ta kindluste piiramisi) ning oli isiklikult nii vapper, et väeülemad pidid teda vägisi tule alt ära tirima. Sõjakoledustega kaasnes aga ka väsimatu hoolitsus sõdurite eest, mille täniniseisvaks ja toimivaks monumendiks on Invaliidide varjupaik (palee) Pariisis. Paraku see kõik ei aidanud. Louis’ ekspansionistlik välispoliitika, julmused Madalmaades, Reini kallastel ja Pfalzis viisid ta lõpuks ummikusse, majanduslikku laosesse, sõjalisse hävingusse ja rahva erakordse viletsuseni. Päikesekuninga hiilgava valitsemisaja pahupooleks on pidev majanduslik viletsus, rahvaülestõusud, lausa sadistlik usuline tagakiusamine. Eks võttis suur kuningas jumala karistusena porduelu ja pillamise eest seda, et tema viimastel eluaastatel surid üksteise järel troonipärijad ja ainsaks lootuseks jäi kaheaastane pojapojapoeg, kellest sai 1715. aastal Louis XV.
Päikesekuninga elulugudega on antud tõhus täiendus XVII saj. – XVIII saj. I poole ajaloo ja kultuuri tundmaõppimise võimalusele eesti keeles. Kui meenutada vaid biograafiaid, siis on meie käes juba Louis XIII, kardinal Mazarini, regent Orléans’i Philippe’i, Hispaania Felipe V ja Buckinghami hertsogi elulood, rääkimata neist enamikuga seotud olnud d’Artagnanist. Nn Vana režiimi lõppu juhatab sisse Madame Pompadour. Bourbonide dünastiast jääb puudu veel algus ja lõpp. Muidugi on väärt elulookirjeldus see, mille kaudu püütakse võimaliku avarusega iseloomustada ajastut kui tervikut. Dunlop ja Richardt on selles kumbi omal moel õnnestunud.
Paraku on mõlemas raamatus väiksemaid vigu: segi lähevad markii ja markiis, hertsog, prints ja vürst. Eksitusi on nimede ja kohanimede õigekirjas (eriti prantsuse accent’idega). Omaaegne kirjastus “Looduse” korrektor H. Pürkop poleks nii palju trükivigu küll sisse lasknud. Enam esineb neid “Kunsti” väljaandes, kuid ka “Varraku” raamatu toimetaja on mahuka teose lõpuosas väsima hakanud. Õnneks ei ole ükski viga sisuliselt eksitav.
Kaks nii erinevat raamatut portreteerivad siiski äratuntavalt sama inimest, kuigi rõhuasetused on sageli erinevad. Ian Dunlop loob avarama pildi ajastust ja toonitab selle positiivset pärandit. Aimé Richart läheneb poliitiliselt, analüüsib põhjalikumalt Prantsusmaa olukorda Louis’ lapsepõlveaastail ja kardinal Mazarini poliitilist pärandit. Asjatundlikumalt käsitleb ta usuküsimusi.
Tarkusejanuline inimene loebki mõlemad raamatud läbi.
